ei mina kirjuta näidendeid

ma üldiselt kardan liiga suurt võimuvastutust
ja ma ei tule sellega eriti toime
sest ma tean, kuivõrra
inimlikult paheline võin ma olla

ja vahel, noh vahel on see väga tore, vahel on see kohutav
inimeste heaoluga arvestamine on oluline
minu heaoluga arvestamine on oluline
aga kasse minu väikekodanlik mõtteviis on hea
see on alati
pisut küsitav

igal juhul me elame ajastul ja kohas, kus kõik sõltub meie enese oskusest tähele panna ja tunnetada neid inimesi, kes meid ümbritsevad, ka ennast ja selle kaudu teha ka otsuseid, mitte liiga kaua, aga siiski teha otsuseid, vaadata, mis on vajalik ja kuidas seda ellu viia, hooldada, hoida jne.

selles mõttes olen vägagi Markus Miesseni mõtte poolt, et igasugune kaasav demokraatia viib totaalse anarhiani, kus mitte keegi ei tunne oma kohta ega oma kohust ja see on omakorda täielikult nõme-vastik-ebavajalik.

mikro on mulle selgeks teinud, et ma arvan, et inimese õigus on ühtlasi ka tema kohustus, et inimesel pole mitte ainult õigus seksuaalsele vabadusele või oma seksuaalsusele, vaid tal on ka kohustus olla keegi-miski. ühesõnaga kangelastest ei peaks ainult raamatuid lugema, vaid iseennastki võiks-peaks kangelasena tundma, teadma, kes-mis oled ja selle nimel seisma, selle eest võitlema

ükspäev sõitsin ühe imearmsa tüdrukuga tallinnahe, rääkisime tulevikuplaanidest, tüdruk tudeeris juba aasta otsa juurat, ei taht tudeerida, aga kuna raamapidajast ema ja bussijuhist papa ei arvand, et talle kõlbaks olla kondiiter, sis ega ta kondiitriks ei tudeerindki

tüdrukul oli hirm teha nii nagu süda ütleb

süda ütleb igasugu asju
süda paneb kahtlema, himustama, jooksma ära, jooksma kellegi-millegi poole, vahel endalegi valetama, süda teeb selliseid veidraid ja kummastavaid asju, südamel on soe ja külm ja kõike muud, süda silbitab sõnu, süda avab hinge maailmale, süda teeb asju, südame lugu on vahel täitsa kurb lugu, palju kurvem, kui see ratsionaalselt otsustatud armastuse lugu, isegi ratsionaalselt otsustatud kulgemise lugu

süda on

alati pisut haige

olgu tegu sis seksiga või elukutsega või huvialaga

süda annab mõista, et aega on vähe, et ta ei tööta piisavalt kaua, et ta võib alati rikki minna ja siis ei saagi joosta, hüpata, karata, armastada, mitte miskit ei saa, siis saab ainult mitteolla enam

süda  on see, mis paneb minu sõbra tegutsema, kui ma ütlen, et ma kurat ei tea, kui kaua mulle siin maailmas antud on olla, et olgu huvitav see minu elu ja olemine, et kui ei ole, siis olen õnnetu ja tegelikult lõpuks tema ilma minuta on kaa

süda on see

süda

aga seal on ikka see kalkuleeriv, kuidas ma finantsiliselt toime tulen, milleste rahadega ja mismoodi ja sis, sis jääb süda sinna rippuma, täpselt nagu tüdrukulgi minu loos

sis tuleb juriidika diplom

enemihkelsonist tulnud luuletisi
külamutilikke:
Küsimusi

veel nüüdki on tugevaid mehi
kui nõrk tahad olla ja abitu
(ene mihkelson)
mina ju tahangi
või ei, vahel ei taha
aga nägu on naeratuseks
jällegi mõnele mehele treit
milleks mu kallis
milleks on armastus
milleks on süda
milleks on kollased käpikud
otse sinu vanaema kätest
südatalvel

kui oled küsinud
minult kolm korda
miks selles raamis
minu kingit
pole minu pilti sees
milleks mu kallis
milleks on armastus
milleks peab olema
mu pilt su sees

milleks need käpikud
kas tõesti ainult
ühe naeratava minu eest

Ringi

põhjatus igast küljest sind ringib
(ene mihkelson)
ja sina saad ringiks
ringimises
mängus kus pole
võitjat vaid palve
lükka mind ringi
võta mind vastu
naerata
naerata
naerata
mullegi vastu

sest ringi
ringi mind ringi
ringutab taevasse
sädelevate tähede ringi
ringi mind ringi
sellesse põhjatusse
inimlikku ringi

kisub nähtavale
mu jalgadelt kisub sügis kriimud välja
(ene mihkelson)

mõnel kisub südame
lõigates taevast mannat
väiksemaks unistuseks
mõnelt kisub riided seljast

minul surub vanade
kingade talla alt läbi
lauaviina kristalli

ja mina ei usu silmi
ega omaenese valu
sügis tõi nähtavale

olid saanid, olid reedolid noori päikseid
täis külateed
olid valged kraed
olid vanad naised
olid surnud sõjas
meeste vaimud reel
oli ema, oli emaema
oli unistus, oli põllutöö
oli valgus, oli hele
oli päev ja oli öö
oli hetki, milles
avab taevas inimeseks
olemise voorusvöö

nüüd neoonlambid
tihke muusika
mis täpselt kõrvu
katsub
keegi pilligi ei katsu
ainult sõber
mängib ksülofoni
enda rõõmuks
minu sees