eile evi-arujärv ja tõnis-kahu salvestamiskultuurist, et kogu muusika olenemata kvaliteedist visatakse juutjuubi üles
(ja kuna ma juba vedasin enamuse oma käsitsi kirjutet päevikutest pööningule, sis ma tean, mis kuradi salvestamiskultuurist nad räägivad ja aegajalt on mul tõesti häbi, j-k armastab kõike linti võtta, ilma et ta hiljem välja konsentreeriks seda, mis on see kõige vingem asi, mis ellu jätta ehk sis elu on täis lõputut salvestamisprahti ja paanikat, et midagi äkki ununeb ära)
puurilinnust sõber
mu sõber elab kaheksandamal korral
justkui puurilind
koos papagoi ja ksülofoniga
koos trompeti ja kitarriga
koos vanaema ja emaga
koos jalgratta ja ootusärevusega
vahel sõidan talle
puurilinnuks ja papagoiks
seltsi
muusikasse, lokkidesse
pruunidesse silmadesse
mu sõber elab kaheksandamal korral
täpselt pärast kuristikku
et jõuda puurilinnu puuri
leelotama
mu sõber elab kaheksandamal korral
kuristikus
*
vahel on tarvis
muusikat
et lämmatada
ohvriloomade karjet
vahel on tarvis
ilu
et lämmatada
omaenda valu ja hirmu
vahel
printsess, kes elas oma kuldsetest juustest-liaanidest toas ega saanud sealt kunagi väljuda, kuni tuli prints ja lõikas nad maha ja sis nad sõitsid kaugele ära, ainult erinevatesse suundadesse.
peegel, kes elab kaua-kadund majas ja kuhu ei naerata ükski tüdruk ega poiss ja kes igatseb, igatseb peegeldada, kellegi naeratust, leiab võilille naeratuse ja on õnnelik.
(ohneid hulle lugusid, mida üks tädi võib täditütrele rääkida)
kui sul on kurb, pane kõrv tema tüvele, kui sa igatsed väikest õde, mõtle ta väikseks õeks, kui sul pole ema, mõtle ta emaks, kui sul pole isa, mõtle ta isaks - ta on alati olemas, ta on kasepuu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar