28 august 2012

lood ja lood

kirjutamise kõige ebameeldivam moment on see ,kui sa ei kirjuta, vaid loed, ja kui sulle tekst üleüldiselt ei meeldi, mina olen stiilipede, hoolimata sellest, et minu stiil ka aegajalt jooksutab mu enesegi juhtmed kokku, rääkimata teiste inimeste ajus tiirlevatest juhtmetest, sest ma lihtsalt ei pruugi aru saada, mis värk on.

Eile tegin lahti raamatu Elmar Ilbist. Täitsa ok raamat oli. Oleks võind ägedam olla, aga ei olnud. Vägivaldne, ropult ja julmalt vägivaldne, nagu oleks kogemata sattunud kuhugi omakohtu maailma, aga eks me sattusimegi, nii kui keegi kellegi peale kaebas, oli suht tõenäoline, et nii too sai oma koosa kätte ja peksa ja nahutada tuhandeks tükiks, nahutajaks oli loomulikult mees, kes muul moel elatist ega armastust ega oma isiklikku tahet peale ei oleks osand suruda, kui ainult tapariistade ja veel millegagi, julmusega, millesse siiratud pisukest viha nii venelaste kui ka inimeste vastu üldse. Nii lihtne on inimesi tappa pealakke joonistatud loosungiga, et Eesti eest!

Raiped ütlen ma selle peale.

*
Poognast teen ägeda koha, poogna inimestest ägedad inimesed, poogna maailmast kõige ilusama ja huvitavama maailma üldse. Ja kui ei tee, sis tunnen ennast sitasti.

Ja seda paganama Nigeeria filmi tahan ma ikkagi teha.

*
eile käisin jalutamas ja sain tasuta oakotlette süüa, muidugi see polnud eriti tasuta, sis pidi tädile oma eluloo ära rääkima ja noh õnneks mul on nüüd millest rääkida. (vahel ma tänan jumalat, et ma olen nii napakast ja naljakast perekonnast pärit)

*
papa nõuab ikka veel, et ma omale mehe majja tooks

täiesti võimatu ettevõtmine
enne võiks normaalselt ja rahakalt kirjutama hakata, niimoodi, et mul endal söökki laual oleks, minu meelest võib mu mees täitsa mind mitte ülal pidada ja mina võin ise olla see, kes suurema osa rahast sisse kasseerib, aga noh muidugi häda ja viletsus on neid lapsi saada, ohjeesus ja kellega ma neid lõpuks ikka saan.

ei tea

*

Kommentaare ei ole: