25 jaanuar 2013

Elu on mitme inimese vaheline lugu

Tuleb vist kogu see asi ära unustada, ei oska. Mitte kunagi ei oska. Kuidas kasutada väärikalt ära oma võimeid ja oskusi? Kuidas mitte tahta olla rikas - sellisel banaalsel moel, nagu meid on õpetatud vanusest viis? Noh, mind ei ole õpetatud. Minu vanaema otsis mulle riideid igatepidi. Küll andis mõnele joodikale puskarit selle eest, et kõrgetest paneelmajadest välja visatud riided prügikastidest jõuaks memmeni ja minuni, küll kanamune tädile kõrvalmajadest, et saaks aga endale riideid ja minule välimuse ja hoolitsetuse. Memm pesi neid suures vannis, käsitsi, ise. Oma pesumasina, talongiaegse, andis ta minu isale ja tolle perele kasutada, memm lihtsalt oli selline. Kõik minu riiklikud toestused läksid teisele pangaarvele.

Ma olen olnud väga armastatud laps. Ma tahan, et kõikidel eestlastel oleks armastatud lapsed. Et emadel ja isadel oleks aega oma väikse maimukesega tegelda nii kaua, kui see olemas on. Seda aega aga ei ole, kui sa pead käima kuuel töökohal, et ainult pereeelarve natukegi plussis oleks. Seda aega ei ole ka nendel, kes järjepidevalt Kanaaridele sõidavad ega viitsi vaadata aknast välja, et näha, mis tegelikult toimub.

Elu on dialoog.

Mul juhtus detsembris mure: mu sõber, keda ma armastan, teavitas mulle, et ta ei jõua mu sünnipäevale põhimõtteliselt samal päeval, kui ta pidi jõudma. Mu üliarmas sõber, kellega ma olen igasugu asju läbi teinud, sai minult kurja kirja, kus ma ütlesin talle, et ma ei saa aru, miks ta minuga sõber olla tahab või üldse. Elu on dialoog, kahe või enama inimese kohalolek. Jah, vahel võid eralduda oma mulli. Istuda mediteerides keset tuba ja küsida endalt, kuidas efektiivsemalt oma aega planeerida, aga enamasti peab rahmeldama, kohal olema, armastama, sest mitte keegi ei anna sulle ühtki sekundit lihtsalt olemisest tagasi. Ja kui sinule loodetakse, siis sa pead vastu lootma. Ja kui sa ei suuda, siis pead sa seda välja ütlema, et sa ei suuda. Loota, armastada - ja vastaskandidaadil tuleb sellega leppida. Minu sõber muidugimõista ei oska minuga kunagi kuidagi olla, kui ma olen ennast jälle tema peale välja vihastanud. Nii nagu kõik need antsvillid, kes kirjeldavad võimekalt seda, et inimene, kes töötab klienditeenindajana, ei peakski üldse sööma, teatris käima, olema. Ja kui ma tahan ristostelda, siis mingu ma kiiremas korras oma ilusa näolapiga mehele, siis saab. Aga ma ei taha ju. Ehk siis antsvill on natuke nagu mu väike prints, ta ei saa aru, mida ma tegelikult tahan.

*
Aitäh kõigile, kes on mulle teatripileteid toonud. Tooge palun Evele. Tooge talle kohe tohutus koguses ooperi ja balletipileteid. Ta on suur fänn. Ja aitäh Madisele, et ma võin nüüd mõnda aega kodus internetiseeritud olla. Suur Suur Suur Aitäh!

*
Me ei ole orjad. Me peame endast lugu. Me peame oma ajast lugu.

*
Laenuaeg tegi meid kõiki rikkaks - materiaalselt. Aga siis saime korraga aru, kui vaesed me oleme vaimselt. Et me ei oska luua enda ümber suhteid, et me ei oska näha inimesi enda ümber, et me ei oska suhelda. Et me ei oska öelda oma ülemusele, et me oleme näljased. Ja ülemusel on ükskõik, et kas me oleme või mitte. See kõik on nõukaaja taak.

*
Seljad sirgu!

Kui minu vanaema julges käia kirikus ja pidada kodus ikoone viiekümndatel. Siis pean mina julgema olla klienditeenindaja ja nõuda selle eest väärilist palka nüüd.

Kommentaare ei ole: