22 jaanuar 2013

Rohkem hoolida - mõista teise vajalikkust

Nii - suur paganama arvamine ja võib-olla nüüd lõpeb see otsa ka. Igasugune arvamine - ma ei tea ju. Lasin vennanaisel endale näidata, kuidas palku tehakse. Tehaksegi niimoodi, nagu www.kalkulaator.ee ette näeb. Siiralt vastik hakkab ja ebameeldiv kõikidest nendest paganama maksudest ja nii edasi. Aga vähemasti nüüd olen ma rääkinud ja mis seal salata - on natuke kuuldud.

Minu edevus on saanud mõned lisapunktid.

Peale minu artiklit on väga paljud küsinud, et mida ma siis tegelikult oma eluga pihta tahaks hakata. Kui ma vastan, et tahan teha mingit konkreetset tööd, olgu või klienditeenindaja oma, et hiljem sellest kirjutada, siis kõlab see ilmselt natuke narrilt, aga nii see paraku on. Ja näitusi tahaks teha ja luuleõhtuid - kohta, kus inimesed päriselt näevad teisi inimesi ja hoolivad, seda, mis mulle on õpetanud vanaema, see vene naine, kes suri nüüd juba varsti 11 aastat tagasi. Olla kohal ja hoolida ja panna iseennast ja teisi nägema, et oleks rohkem hoolimist.

*
Inimene kasvab, kasvab, kasvab ja nii edasi.

*
Ma olen  poole kohaga orb (või noh, vanaema mõtles vahel, et päriselt orb, aga kahtles selles ka aegajalt). Mu ema suri, kui olin kolmeaastane, teda igatsetakse taga. Vanaema igatses. Isa igatseb. Ma olen olemas, aga ma ei korva kunagi seda, et teda pole olemas. Ja see on väga valus. See pidev palumine, et ta astuks sellest uksest sisse, et ta kädistaks oma kummalist naeru, et ta vaataks silma, et ta kasvataks roose aias. Eesti ühiskonnas ei saa inimesed aru, kui palju nad tegelikult üksteist vajavad. Lihtsalt, emotsionaalselt, kohalolevana. Kui palju nad tegelikult vajavad lugusid, mis loovad maailma, mis loovad neid endid, mis teevad elu ja olemise vabaks ja ilusaks.

Mitte Kanaaridel pole elu, vaid siinsamas Uue Maailma tänavas, Lasnamäel, minu Väikse Printsi kaheksandal korrusel asuvas korteris. Minu enda pisikeses kodus, Võrus, ümber Tamula jalutades.

Isegi raamatupoes, kui pole kuhugi minna.

Täna sain üle pika aja lapsepõlvesõbrannaga kokku, ta on kunstnik, tee temaga läbi Tartu linna allee oli hoopis teistsugune, kui see tee, mis ma temata oleks kõndinud. Inimene on teisele vajalik, sest ta näitab oma silmade ja sõnadega maailma, mis meid ümbritseb, uuel, paremal moel, kui see eelmine maailm, ilma temata.

Laulusid saab kirjutada ainult armastusest, ka lugusid. Armastuslugusid asjade, teiste inimeste ja maailma vastu, mis meid ümbritseb.

Kommentaare ei ole: