Kaugel kaugel kaugel

Üle-eile sotstöötaja kaugel kaugel Hiinamaal või siis Kehras. Nii vinget kogemust pole tükk aega olnud ja nii väsinud, pole ma ka olnud mitte ühegi päeva lõpuks. Emotsioonid laes, hing kripeldamas. Mõte jooksmas. Midagi selles kõiges oli - sellist, millega tahaks pikemalt ja sügavamalt tegelda. Loodan, et Ilus Kolleeg võtab ennast kokku ja kobib kontorisse paremale palgale, kuigi Kristiine jääks ilma poisist, kelle pärast nii mõnigi siia sisse astuda tahab, aga noh kõik ilusad mehed lähevad varem või hiljem kontorisse tööle. Mina ilmselt ei lähe. Sest esiteks ma ei ole mees, teiseks ma otsin muud tööd. Ajakirjandus kõlab hästi, aga on raske. 

Härra M või ma i tea, kuidas teda nimetada. Selliste inimestega juhtub vahel kokku mingites kummalistes situatsioonides, kus äsja äsja on selgunud kogu tõde sellest, kes oled. Kõige hirmsam on minu puhul alati see, et enamus mehi ju hakkavad suhtlema minuga seetõttu, et ma olen ilus. Et saaks ainult paraja lehtsabaga ringi tolgendada mööda maad ja ilma. Noh, õnneks pole ma kunagi liiga ilus. Pigem olen ekstsentrik, keda väga paljud siiski kardavad. 

Oh. 

Süüa mul on. 

Mul on isegi netipulk - rõhutan. 

Siis on mul tuttavad teemeistrid ja üks teedeehitaja. Paras Teevärk igal pool mööda maad ja ilma laiali. 

Eile oli Laulasmaa kool - koos lastega, kelle tähelepanu tuli hoida, nii oma kleidi peal, kui slaididel. Päris huvitav oli hoida. Loodan, et ma nüüd Aafrikast mingi eriti tropi mandri muljet ei jätnud, seda võin ma oma egotsemises aegajalt teha. 

Jaa. 

Siis seisin Väikse Printsiga marsruuttakso ees ja ei saanud tükk aega aru, et uks tuleb ise lahti teha, sest see ei lähe lahti. Jeesus Maria. 

Ma olen paras napakas.