Tea palju sa väärt oled ja austa ennast

Melu mu kirjutisest vaibub vist üsna pea. Eile oli suurepärane luuleõhtu. Inimesed luuletamas, mõtlemas, tegutsemas. Minu meelest on kõrgharidusega selline lugu, et see on hädavajalik, aga lisaks oma erialale, milleks võib päriselt ka olla kirjandusteadus, bioloogia, keskkonnateadus või veel midagi, sellist mittekontorilist. Lisaks sellele peaks olema ka konkreetsed loengud - raamatupidamisegi kohta, selle kohta, kui palju tohib-julgeb-tahab inimene oma töö eest küsida. Muidugi minusugune humanitaar ei julgegi eriti küsida midagi.

Just praegu astus kauplusest läbi üks mu lemmikõppejõude ja rääkis Edvin Hiedelist, kellele kirjastaja maksis nii õudset palka, et keegi poleks arvanud, et nii hea toimetaja saab nii vähe raha. Ilmselt tuleb selgeks teha paljust me elame ja miks me elame. 

Inimesed ja ka tööandjad peaks aru saama, et puhanum ja rõõmsam inimene ükskõik mis ametis - toob palju rohkem tulu, kui väsinud, kümnel töökohal rügav inimene. Nii on ühiskond meie ümber tervem ja me ise ka. 

Väärtustage oma tööd ja aega. Ei taha me ju kõik lõpuks surnult maha variseda teadmata, miks me üldse terve see elu jumal teab mille või kelle poole rügasime.