miks ma kardan vastu võtta ja anda

*
sel hetkel, mil asjad omandavad
oma tegeliku mõõtme
ja mõõde võtab võimust
ma taban karjatades
keset eluliiva õudu

et lähen üha uuesti sust mööda
ja silmist pisaraid ei tule
tahan olla igavesti
ometi mis olen, olen pime

taha olla see, kes kestis
ometi, mis olen, olen muutuv
ja sina oled hoolimata
kadumisest mulle ikka ime

*
ma tahan sõnastada
päevi nagu mõni
arst võib võtta kokku kojuluud
ja teine üksikasjalikult naeratust
et mitu hammast
milline on vahe
kui kollased
kui terav nende tahe
ma pole võimeline
mul puudub sõna
keset hommikut mul puudub tahe
öelda truudus
see ongi minu puudus

kui jahimees
ma jahile ju lähen
et sõnastada koljuluid
ja mõtteid, mis kogemata
kukkusid mu pähe

*
ilma igasuguse halastuseta
kandiliseks kõnnitud
ja mõeldud inimesed
saavad ühes
            sõbrannas kokku
ja paotavad oma
elavad huuled
julmuses veel kord
et kõik teaksid
mis on seks
mis on surm
mis on lein

sa tegelikult ei lepi
kunagi kahe allöelduga
ja see leppimatus
on ühtaegu kangelaslik
kui ka rõve

nõnda näidates et ainult
tugevamad jäävad peale
ja sina oled üks
neist kõige tugevamatest

ma ei ole kade
aga ma ei salli seda
sest see ei luba
maailmal olla
nii nagu maailmal
on olla

su diktatuur on sügav ja valus

nõnda oledki julm
nagu zombi