Elu piiri peal ja piirisekeldajad

Sellest, kui efektiivselt saab inimeste oskusi või olemasolu tarvitada, sellest võib ilmselt kirjutada terve raamatu. Noh, mina see kirjutaja vist eriti ei ole. Ometi ja seda viimasel ajal üha tihedamini mõeldes-tehes-rääkides - mõne uue tuttavaga ka - taipan ma üsna tugevalt, et maailm on keeruline, ebalev, teistmoodi - teatud hetkedel lausa võõras. Ma ei kujuta ettegi mismoodi ta välja kukub, kui ma mõnega siin kokku kolin näiteks. Ma olen seda pea alati kartnud, keeldunud kellegagi koos olemast. See on raske. Praegu ma ei tea öelda, mis edasi saab, kas saab. Lõhkevate mõtete järel kordub päevast päeva see sõnaks ja teoks loopiv elu - minu elu.

*   *   *

Igaüks võiks olla vähemalt päeva sotsiaalametis, et aru saada, kui habras on hakkamasaamine ja toimetulek, mida peetakse niisama tavaliseks, kui kahte silma ja kahte kätt igal inimesel. Ühel teisipäeval olin ma sotstöötajale töövari. Istusin sama laua taga kus temagi ja kuulasin lugusid, mis keerlesid kohale. töötaja toksis arvutisse avaldusi selle kohta, kuhu milline toetus minna võiks, ja õhtul tuli teha komisjoniliikmetel otsus, kuhu milline toetus läheb.

Toimetulekutoetus on 76, 7 eurot, ehk siis summa, mis on sama suur kui krooni ajal, 1200 krooni, see pole järelikult muutunud viimased kolm või isegi enam aastat. See on raha, mis peab jääma kätte peale seda, kui on makstud kinni kommunaalkulud ja üürikulud. Kui inimene saab sellist summat kolm-neli kuud järjest pole hullu midagi, aga kui aeg venib, ja tööd ei leia, siis on see kõikidele raske. Nii inimesele endale kui tema lähedastele. Vahel pole sellisel inimesel lähedasigi enam. Nii väike on summa seetõttu, et see justkui sunnib tööd otsima. Mis aga juhtub siis, kui tööd ikkagi ei leita? Või mis saab inimestest, kellel pole lähisugulasi, kes suudaks-tahaks nende eest hoolitseda? Leis ei tea. Miks nad on sellised?

Küsin, et kas vanamoodi ei saa? Vanasti tegelesid hingeabiga kirikud, kes lisaks usule, andsid inimesele lootust ja julgust kogukonnas hakkama saada. Tänapäeval on selleks ju psühholoogidki.  L ütleb, et teraapia maksab suurt raha, mida riigil ei ole. Osatakse kirjutada projekte voldikutest, kus on näiteks kirjas, et kust saab Pria-toetust ehk makarone, toiduõli, teed ja kaerahelbeid, aga seda, kuidas inimest emotsionaalselt aidata tema august välja, sellist projekti on raske kirjutada.

Piirilugusid

Sotsiaalamet tegeleb inimestega, kes elavad ühiskonna ja mitteühiskonna piiri peal, kes näiteks ei oska ennast majandada kas seaduslikult või ise. Üks sellistest piiriületajatest jõuab kabinetti, et teavitada Li sellest, et ta lapsetoetus pole kohale jõudnud. L helistab sinna, kust ta toetust on nõudnud, ulatab telefoni oma kliendile ja too kuulab, kuulab, kuulab. Vaatab siis meie poole, ütleb telefoni aitäh. Ja tuleb välja, et viimased kolm kuud on ta siiski toetusi saanud, ilma et ta seda ise teaks. Peale inimese lahkumist pahvatab ametnik kelmikalt minu poole: „Noh, miks sa arvad, miks ta seda raha ei märganud?“ Ega ma seda eriti ette ei kujuta. „Eks ikka sellepärast, et tal tuleb seda igalt poolt juurde.“

On ka neid saamatult või haiglaselt ületatavaid piire, millel kohatavaid inimesi, me ehmatades tagasi lükkaksime ja lükkamegi, arvates, et nad on lihtsalt õelad ja julmad. Enne hommikukohvi on kabinetti sisse tormanud järjekordne majandusraskustes vaevlev inimene. L saadab mulle paberitükikesel sõnumi: ära vaata talle silma. Vaatan siis poolteist tundi keerulist ja kummalist vada kuulates silmadest mööda, vaatan mütsi, kulmukaari ja sõrmi, mida närviliselt heledal laual trummeldatakse, ilma et ma teaks. L on endiselt sõbralik ja tore, väldib silmsidet oma kliendiga. Probleem lahendatakse. Inimene võtab asjad ja kaob. Ametnik naeratab mulle ja teavitab: „Tal võib hoog peale tulla. Ta on vaimselt ebastabiilne. Sellistele inimestele ei tasu silma vaadata, sealt tuleb terve sõitlemiste laviin kaela. Lihtsalt hakkabki karjuma suvalise inimese peale.“

Samal ajal tuleb vastu võtta telefon, tuleb toksida sisse endiselt avaldusi. Ühesõnaga tööd muudkui tuleb juurde. Ja peale hommikukohvi leiame ennast lahendamast peretüli sotsiaalkorteris, mis on kenasti sisustatud. Korras ja puhas – palju ilusam, kui need teised korterid, kust otsime taga üht meest, keda mul kõige lihtsam oleks nimetada suliks. Selle mehe ületatud piir ei ole ilus piir, mida ületada. Suli ise saab ka ilmselt aru, et ei ole. Olevat kunagi koolisööklat röövinud, toppind kogu moona kotti ja jätnud mõnda lastele ka ja komistanud varahommikusel ajal koolisööklatädile otsa, arvand, et too samasugune suli nagu tema isegi ja kostnud, et midagi jäi veel sööklasse alles. See klient või siis suli tuleb leida üsna suurelt maa-alalt üles, mitmetest korteritest läbi sõeludes. Satumegi sotsiaalkorteritesse, mille elanikud söövad tuvisid, varastavad rauda, põõnavad päevade viisi teadmata, mida oma eluga pihta hakata. Joovad hullumeelsuseni. Just neid sotsiaalmaju on võimatu korda teha, sest ka ahi või radiaator on rauast, mida saab ju müüa, et juua saada. Raudteeliiprid on rauast, neidki saab müüa. Lõhkised tapeedid, koledad kumisevad külmkapid, mis on ilmselt tühjad, räbalad kardinad, karumõmmid korteris, kuhu harva satub mõni laps. Habetunud vanamees, kes tuletab endale meelde, kus sõber on. Nii ärajoodud ja äramagatud näoga, et hirmus hakkab. Ei, oma suli me siit eest ei leia. Suli leiab meid ise ametipostist, kabinetist.

Habetunud, alkoholi järgi lõhnav ilmselt kolmekümnendates või hilistes kahekümnendates mees seisab kummaliselt rõõmsana meie ees. L meeldib inimestele – väheke hulludele, väheke rahututele vanameestele, kes aegajalt oma naisele liiga julgevad teha, lihtsalt inimestele, kellel on abi vaja. Meeldib oma rahu tõttu. Suli küsib, et miks ta vajalik on. L ütleb, et teda kohe pole vaja, aga olgu ta telefoninumber sotsiaalametnikul käepärast, et küll siis kui kiri sealt kaugelt kohale jõuab, et küll siis L ta üles otsib. Ja kiri peabki kohale jõudma, kaugelt. Ja kui jõuab kohale, siis jõuab siia, sotsiaalametniku juurde ja sealtkaudu ka suli juurde.

Päev lõpeb sellega, et kokku kutsutakse komisjon, kes peab otsustama, kuhu läheb riigi raha, mida kõigile kunagi ei jätku. Komisjoni vaatama minna ma ei saa. Eks L ise peab nüüd sellega hakkama saama, et ära põhjendada kõikvõimalikud rahalised abipalumised. Ja eks inimesed pea hiljem aru andma, et mismoodi nad raha kulutasid. Nagu Vana-Roomas, nendib L. Ja nii ongi päev otsa saanud. Hiljem tuleb helistada neile, kes raha ei saanud, ja seletada, et miks ei saanud.