13 veebruar 2013

Me ei tunne nälga, me tunneme puudust inimeseks olemisest

Kuhu sa kuulud?

venekeelsesse perre
eestikeelne
ilusate rindadega
igavesti süütu
naine?

isa juurde,
kes ei julge
omaks tunnistada
naise ees on häbi
ja võib-olla nii ongi
õige

naise juurde
Lasnamäel
kes su keelest
aru ei saa
ja miks kirjutad
sellest on tal veelgi
vähem saamist

kuhu sa kuulud,
kallis Katrina,
mehe juurde,
kes ei tee vahet
rahal ja kogemusel
unistusel ja tegelikul

kuhu sa kuulud,
kallis Katrina
inimeste juurde
kes tahaks sind ära tappa
et julgesid öelda
et kirjandusteadlane
raamatupoes
on mõttetu

ja kontoris makstaks
tal selle eest raha
kes teeb tööd?
kes tegelikult ulatab
Heinsaare, Rooste või Riismaa
sellele naisele
Kiviõlist
kes tahtis eesti kirjandust
Kristiine Apollos

eikuhugi
eikellegi juurde

*
Me ei saa Eestis rääkida kultuurist. Näiteks tarbimiskultuurist või töökultuurist. Mitte ühestki kultuurist ei saa rääkida, kui inimesed on näljased. Me ei saa oodata lisaväärtust, kui isegi süüa ei saa, rääkimata riiete ostmisest normaalselt. ME EI SAA. Ja mis siis kui mu 47. sündinud isa ütleb, et mina ei tea mitte midagi näljast. Me ei ela peale Teist maailmasõda. Me elame praegu, siin Eesti vabariigis, 2013. aastal.

Kommentaare ei ole: