Inimvaenulik Katrina

Seal ma siis olen. Järjekordses järjekorras. Inimesed elavad ju tänapäeval järjekorras, kui nad just feisbukis ringi ei tukseeri ja ei katseta inimeste endastväljaminemist või enda väljaminemist endast. Kassaneiu teatab mulle leebelt, et mul on vaja viis minutit oodata, kuni ta kassa lahti teeb, sest raha pole veel seal, kus ta olema peaks. Eks ma siis ootan. Elu aeg oodanud. Nagu ma ütlesin, meie elu koosneb tänapäeval ootamisest ja tukseerimisest andekate ja vähemandekate lausetega feisbukiseinal. 

Oma pohmelliravi ostev tegelane kargab korraga mulle ligi. Ma ei tea, millise ebameeldiva pilguga ma teda kostitan. Üks mu kooliõde arvab, et kui Katrina vaatab, siis suudab ta oma pilguga tappa ka, kui tarvis on. Noh päris tankiks ma ennast ei pea, aga kui minu kulm kortsu läheb, on kohe teada, et midagi on valesti. Igal juhul vastan, et ei kassa ei ole lahti. Kassaneiu on oma minutitega hakkama saanud ja teatab, et on on lahti. Ja siis vaatab pohmellitegelane mulle otsa, siuhkese näoga, nagu ma oleks talle just lõuga andnud või oma pilguga tappa üritand. 

Järgmine lause on: "Mis, sulle ei meeldi inimesed või?"

Taganen kassasse ostma, sest ma olen ikkagi järjekorras esimene. Hirm on. Siuhke tunne, et pohmellitseja tahab mind ka oma pilguga tappa ja füüsilise lähedaletungimisega. Viimati pidas mind misantroobiks herr Mihhail Lotman ühes semiootikaloengus.