Mõtled

Mõnikord mõtled, et asjad lähevad. Sa ei saa sinna midagi parata. Lihtsalt lähevad. Nagu kassid ja koerad ja äkki isegi üle tee. Ja kaugel vöötrajast, peaaegu auto alla jäädes. Mõnikord mõtled, et mis sa küll kõigi nende asjadega teeksid, kui sa päriselt ka saaksid. Mõnikord. Ega sa ei tea ise ka täpselt, et mis sa teeksid. Mitte keegi ei tea. Õige tunne peab olema. Ikka mõtled nii. Õige tunne. Kell saab kolm hommikul. Pea on mõtteid täis ja kehas sigineb laul. Vaikselt. Tema ei kuule. Magab. Sees - seal kust jalad lähenevad maa poole - sees tuksleb. Näed, kuidas veen tõuseb ja langeb. A tema magab. Magab koha mittemidagiütlevalt kogu aeg. Ei norska.

"Aga miks sa mind ei armasta?" on vahel minu küsimus. Ega ta täit vastust ei teagi. Mida lähemale minna, seda imelikumalt ja vastikumalt kohusetundlikuks muutun. Ta veel ei saa aru. Ta veel ei saa aru, et minu tunded jooksevad nagu tänavakassid peaaegu mootorratta alla jäädes üle mu rutiinse elutee, et tema tunnete tagumenti nuusutada. Ebamugav lugu.