07 märts 2014

Lobamokast Ena

Nende jutud koosnesid enamasti kõva häälega naermisest. Valjust, ebakindlast ja hullumeelsest. Mõnel koosnesid need ka vaikimisest - valjust, ebakindlast ja hullumeelsest. Nendel. Kui Ena tööle jõudis, polnud enam neid. Olid töökaaslased. Olid inimesed, kellele ta lootis, olid inimesed, keda ta armastas. Olid inimesed, kellega tal hea oli. Olid. Aga kes need kõik olid, oli eraldi küsimus.

Dzhunglit oma töölaua juures kasvatav juhataja. Mööda poodi ringisebivad lillahuvilised Ott Leplandi fännid. Joogatajad. Kirglikud vanaemad. Tema - ennast luulest ogaraks lugenud hullumeelne naine, kelle jaoks kõige lihtsam viis lõbus olla, oli lõbustada end teiste inimeste pisivigade arvelt. Ja neid vigu oli. Temal endal kindlasti ka, aga siiski. Siiski, siiski, siiski.

Muidugi oli sõber purjuspäiselt huvitavam kui mittepurjuspäiselt. Elu oli huvitavam ja joovastavam selliselt. Teiste inimeste vead valmistasid omajagu üleolekut ja rõõmu, mida ta püüdis tahtlikult-tahtmatult alla suruda, aga lõppkokkuvõte koondas endas alati pisut tobedaid lugusid paljude inimestega koos. Tema endaga koos. Selgemaks sai natuke ka üksindus, mis oli tingitud just nendest vigade loetlemise oskusest, mis oli aastatega lihvitud kõrgpilotaazhiks.

Oli neil üldse sellist naist vaja? Oli temal teda ennast sellisena vaja? Väike vastik lobamokk. Aga see-eest armas.

Kommentaare ei ole: