22 märts 2014

Kuidas asjad tegelikult on

Kuidas sõnastada vajadusi? Eks ikka sõnastades või õigemini tähele pannes, mis sinu ja sinu kaaskondsete ümber toimub. Mis võib juhtuda pärast nii öelda ära rääkimist? Igasugune olukordade selgitamine on alati riskantne, sest teine osapool oskab ehk paremini end kehtestada kui mina. Ometi on sellel teisel osapoolel väga oluline teada, mis toimub minu peas, et mina toimiks tema töötajana hästi, et teaks, millega tal tegu on. Olgu need töötajad või alamad või kodanikud kuitahes tüütud oma segavate erinevate päritolude ja lugudega, ikka tuleb nendega tegelda, sest ilma kodaniketa pole riiki, on tühi maalapp.

Lugesin just Bill Law "50 taime, mis muutsid ajalugu" - seal oli lugu kakaooast, mida töötles šokolaadiks John Gadbury oma šokolaaditehases. See polnud ainus, mis ta tegi, ta hoolitses ka kõikide oma töötajate eest - rajas linnaku, kus nood elasid tema ehitatud majades. Seega ta mitte lihtsalt ei teinud head toodet, vaid lõi ka vastava keskkonna oma töölistele. See on väga oluline punkt. Gadbury ei loonud vaid töökohti, raha, vaid ka uue viisi, kuidas tema töötaja tunneks ennast võimalikult turvaliselt ka väljaspool tööd.

Muidugi võivad need pisikesed teineteisele ülisarnased majad tunduda kohutavatena, nagu ka Lasnamäe, Mustamäe ja Õismäe korterid. Aga Gadbury ehitatud majad olid loodud arvestades oma töötajate palku ja seda, et töötajaid tuli võimalikult hästi hoida just šokolaaditehase tarvis. Meie ettevõtted ei saa maju rentida-ehitada, nagu seda tegi omal ajal ehk siis viimasel 19. sajandi veerandil Gadbury Inglismaal, aga on palju teisi võimalusi, kuidas oma töötajaid hoida. Ja kuidas neile selgeks teha, et me elame tegelikult väga vingel ja erilisel maalapil, et Eesti on hea koht. Aga usk oma töö vajalikkusse ja usk kohta, kus sa elad ja oled, algab väikestest ja olulistest nüanssidest.

Samas ka töötajate arvamusavalduste vastuvõtu protsessidest, see, et keegi nuriseb töökoha pärast või selle pärast, et midagi on valesti, siis tuleb veel kord küsida, et mis see siis täpsemalt valesti on. Ja palju asju võib korraga valesti olla, aga palju asju võib lahti rääkides ka õigesti olla. Igal juhul tuleks igale inimesele selgeks teha, et tal on võimalus paremale töötasule ja paremale elule, kui ta piisavalt pingutab. Aga see algab väikestest asjadest. Minu meelest peaks riik toetama ettevõtteid, kelle töötajasõbralikkus, sageli mitte isegi palk, vaid just pehmed väärtused hoiavad inimesed tervete ja loovatena Eestis.

Minu jaoks on olnud siiani suur õnn omada tööandjaid, kes siiski viitsivad kuulata, mida mul vaja on. Jah, alati ei reageerita suurema palganumbriga, aga reaktsioon siiski tuleb. Olgu see piletilevi kinkekaart või midagi muud. Julgus väljendada oma vajadusi igal tasandil - alates kodust, kus laps palub emal-isal endale üht-teist soetada ja peab seda argumenteerima piisavalt hästi, lõpetades riigist tähendab tegelikult võimalust luua parem keskkond kõigi jaoks. Või siis vähemasti rohkem äraseletatud keskkond kõigi jaoks. See tähendab suuremat turvatunnet. Kui lapsele suudetakse selgeks teha, miks ei saa osta nutitelefoni, isegi siis kui kõigil klassikaaslastel on, siis on vanemad ometi suutnud lapsele ka selgeks teha, kus majanduslikus seisus nad parasjagu asuvad. Oskus öelda ei, niimoodi et sa teist nutma ei aja, on väga tark oskus igal pool. Oskus näidata see-eest väljas olevaid ilusaid punga minevaid puid või jalutades oma pojale tutvustada kohalikku ajalugu või käia vahetevahel lastega Kirjanike majas lastehommikutel, on veel suurem oskus. Meil on millest rõõmu tunda, aga meil ei ole alati julgust, et suud avada ja küsida, vahel ei ole meil ka julgust, et suud avada ja vastata, kuidas asjad tegelikult on.

Kommentaare ei ole: