Miskipärast on niimoodi, et kõik pöörduvad minu poole, korraga kolm-neli inimest ja siis olen ma hädas, et kuidas ma ühele raamatuid müün, teisele raamatut otsin, kolmandale veel midagi teen. Vahel on mu aju lihtsalt umbes - püüdlikkusest. Aga noh, ja siis tuleb see lause, et te ikkagi otsige mulle see raamat üles, te ärge vinguge siin midagi, ega ma teie poes midagi ei leia. Noh, jah, igatepidi arusaadav ja mõistetav lause. Selline konkreetne ja nõudlik, millele ei oska ka midagi väga vastu vaielda. Nokutan pead ja ei oska leida, leian teised, kes leiavad. Jumal tänatud, et mul on kolleegid.
Mõned päevad on sellised. Mõned on teistsugused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar