19 juuli 2014

Harrastusajaloolastega Põltsamaal ja biseksuaalinduses

Krevetisöömisehetked on vahel need kõige võimsamad, eriti siis kui oled  vahepeal Eestimaa peal ringi sõitnud, töötanud, jutustanud ja natuke elusid lahti mõtestanud. Või noh, suhteid. Ega siin polegi eriti mõtestada. Ma vahel saan inimestega kokku, joon teed, kohvi, aega surnuks, mõtlen kõigele sellele, mis on. Enam ei julge mõelda sellele, mis võiks olla. Eesmärgipärasus pole just suuremasi oskus.

Käisin täna vanainimestele Grenaderi raamatuid müümas Põltsamaal. Väga omamoodi oli. Tegin ligi 90-stest onudest pilti ja tundsin ennast korraga natuke teisiti kui raamatupoes. Siuhke automaatne jutustamistung oli alla surutud. Küsimusi tekkis seevastu mustmiljon. Vaino Kallas oli kohal, keegi onu, kellel on hästi palju harrastusajaloolikke raamatuid ilmunud. Ja ohkuidas vanakesed vastu rinda prõmmisid ja endast head arvasid, ja seda ka uskusid, et eestlased on fašistid venelaste jaoks. Ma i teagi. Oleks kohe tahtnud arvama hakata, aga lõin käega. See on selline järjekordne mugavustsoon nimega stereotüüp, mida muide väga võimsalt toodab vene maffia Putin.

Ausalt öeldes oli päris naljakas olla. Seisin seal ja tundsin, kuidas mind on kistud mingisugustesse lugudesse. See on muidugi kohutavalt oluline, et me oleksime lugudes. Et meile antaks kaasa kasvõi üks lugu, mis koosneks meie perekonnas olevatest inimestest. Minul on lugu sellest, kuidas mu ema vaatab mind kahel jalal ringi ukerdamas vanaema-vanaisa talus, Obinitsas, ja puhkeb nutma. Viimased kuud on ta viibinud haiglas, rinnavähiravil, ega mind siis kogu aeg teda vahtima ei kista, ja ega ma siis seal haiglapalatis oma jalgadel käima ei õpi, ikka looduses, ikka memme ja taadi juures. Viimane sureb 1986. aastal. Paar aastat hiljem läheb ema. Minek, nagu te teate, pole ühegi ema jaoks lihtne, kes peab minusuguse rübliku jumalteabkelle hoolde jätma. Aga noh, milleks neid rüblikuid muidu saadakse, kui selleks, et küla nad enam-vähem inimesteks kasvataks.

Igal juhul omafestivalil tekkis mul täpselt samasugune mittehomotunne. Imelik lausa. Oleks kohe tahtnud vahele diskuteerida, et mis värk neil selle biseksuaalindusega on, et miks nad seda nii kompromiteerivalt ebamugavaks peavad. Noh, muidugi on ebamugav, kui su peika/pruta võib iga hetk endale vastassoost kallima kuskilt välja leiutada. Ja kuidagi lihthobiliselt. Ei ole küll ise selliseid asju kogenud. Mind on petetud ikka minu enda soost partneriga, mitte vastupidi. Aga jah. Mõtlema see mind kahtlemata tookord pani ja mitte vähe.

Need ka lood. Ehkki mitte sõja lood, aga minu meelest armastuses ja sõjas oli tegelikult kõik lubatud. Ja ilmselt ongi lubatud. Ja mitte vähe lubatud. Ohjah. Kusse minu paganama armastus on. Istun selles va autos, sõidan Tallinna poole ja haavun, seest tõmbub haavaks.

Kommentaare ei ole: