Klassika ei ole hooajakaup

Kole lugu küll, aga vahel olen siiski herr IlusaKolleegi ja Poeedi poolt, võib isegi öelda, et herr Mihkel Muti poolt. Asjad tuleb kirjanduslooliselt paika rääkida, head asjad on alati kuskilt sügavamalt ja kaugemalt pärit, kui need, mida nüüd kutsutakse headeks asjadeks. Klassika - olgu see kirjandusklassika või muusikaklassika - igal juhul klassika, mis sõnastab natuke seda, mis on. Aga mitte palju ja seetõttu on seda hirmuäratav lugeda, sellega oma rütmi lieda.

Ometi - ja siin tuleb minu raamatupoodlus mängu - ei saa ma mitte midagi halba öelda nende asjade vastu, mis on mitteklassika, mis on praegu, mis räägivad praegusest, mis on haaratavamad just kaasaegsest keskkonnast lähtudes. Luuleraamatud ja proosaraamatud. Inimestele (neile, kes astuvad sisse või ligi või natuke endaks) raamaturiiulite juures, tuleb anda seda, mida nad suudavad lugeda, mitte seda, milleks nad alati võimelised pole. Lugemine on eelkõige ja kõige esiteks nauding, kui naudingut ei ole, siis ei ole ka järgmist diili. Mis ei tähenda seda, et kõik peaksid muutuma varjundite-haigeteks. Pigem tähendab see seda, et me peame endale selgeks tegema, kui kaugele keegi võib minna oma lugemisvajaduses ja oskuses. Oma piire tasub alati kombata.

Kui aru ei saa, siis ei tähenda see ju alati seda, et tegelikult konkreetne teos ei meeldiks, vaid pigem tähendab see midagi muud. Tähendab palju tugevamalt, kui arvata oskame. Minule meeldib hämarala, kus mu teadvus püüab lahti mõtestada midagi, aga ei pruugi selleni veel jõuda. Mõtestamine on aga kõige tähtsam, ongi see, mis teeb mingist kohast, mingist asjast millegi. Ja see pole vahel sõnastamine, vaid see on tunnetamine. Esialgu on see kõigest tunnetamine. Ja ma ei oska öelda, kui palju see tunnetamine üldse on võimalik, kui inimene ei tea või ei taha teada.