14 juuli 2014

Enesekindlus

Kodu on enamvähem koristatud. Asjad tehtud. Nüüd tuleb vist välja mõelda mismoodi ma lähen grusiinide restorani hapukooresuppi sööma. Aga noh. Ma tõepoolest ei tea, mismoodi see käib. Selga panna? Mugavad riided ja näkku naeratada naeratus, sest meiki ma endale eriti teha ei oska. See on see ropp enesekindlus. Eile kaklesin isaga telefonis igasuguste seaduste pärast. Vanad nõukaaegsed arusaamad, mille olemasolu ajab mind  vahel no nii tigedaks, et tahaks füüsiliselt kallale minna kellelegi. Aga noh. Teate, ma arvan, et ma olen kuradi õnnelik inimene. Mulle on õpetatud, et inimestel on erinevad arusaamad, noh ütleme juba sellest ajast, kui vanaema oli olemas. Nendel isaga kahepeale olid ikka noh nii erinevad maailmad, et annab olla. Vanaema igapühapäevane kirik ja isa igalaupäevane ehitusplats. Mõlemal oli omamoodi religioon, mida ma omas vastuolus praegugi edasi kannan. Misse kirjutamine muu ole, kui minu isa töönarkomaania ja vanaema religioon ühtepanduna. Aga jah, sealt mu loll enesekindlus, et olen alati ilus. Ka meigita. Lihtsalt tööd tuleb teha. Hästi!

Kommentaare ei ole: