28 juuli 2014

Prouajoe´lik korrastatud maailm ilusas jalutuslikus Tallinnas

Vestlused. Inimesed. Aeg. Mingisugune hullumeelne endasse kinni jäänud ajatus või siis ajastus. Mida sa vajad? Keda sa vajad? Minu aju ei anna mulle mingit tagasisidet. Ta vaikib. Kurjad naised. Kurvad naised. Lastega naised. Lastetud naised. Loen Charles Dickensi "Suured lootused" inglise keeli. Vägev on lugeda. Ta on suurepärane karakterite looja. Ohkuidas mulle meeldib proua Joe, peategelase Pipi vanem õde, kes võtab endast viisteist aastat noorema venna enda juurde kasvama. Siuhke vanatüdrukulik iriseja, kes kõikide eelduste kohaselt ei peaks kunagi mehele saama. Aga arvestage sellega mehed, et just sellised saavadki. Ja kuidagi tulevad need naiskliendid meelde, kes tulevad poodi või baari oma valu välja elama. Ja nagu ei oskagi nendega õieti midagi pihta hakata. See on nagu seitsmeaastane Pip, kellele kõik teevad selgeks, kui ebavajalik ta on, alustades muidugi proua Joest endast. Loed ja loed ja tunned, kui ebareaalne see on, et inimesed kellegagi niimoodi käituksid.

Ja siis tuleb kõik muu ka meelde. See, kuidas mõnikord on võimatu öelda, et ärge rääkige nii, et teil ei ole õigust. Et siis tuleb hakata puudutama seda valusamat punkti: "Kuidas teie mees elab?" (tuleb välja, et tal ei ole meest) "Millal te plaanite last saada?" (ma vihkan seksi oma mehega, ja peale selle ta on lollakas ja lisaks kõigele muule on tal armuafäär ühe õpipoisiga, ja peale selle mulle tegelikult meeldib mu toatüdruk) Ebaviisakad. Isiklikud. Totakad küsimused. Mustvalgus - kaob halli sisse ära. Kaob küsimisse ära. Küsimused on muidugi võimalik niimoodi prouajoelikult alla suruda, sest küsimused on sageli millegi vastu, millegi ebamugava poolt, millegi seniteadvustamata lõksu kantud asi: "I didn´t bring you up to badger people´s lives out. It would be blame to me and not praise, if  I had. People are put in the Hulk, because they do murder, and because they rob and forge, and do all sorts of bad, and they always begin by asking questions."

Põhimõtteliselt olen minagi üks paganama suslik, nagu Murumees ütleb. Ma küsin ja ma vastan ja ma müün maha - selle vastuse, mis ma saan. Põhimõtteliselt - ma ei tohiks. Põhimõtteliselt olen ma röövel. Põhimõtteliselt kõik inimesed, kes vähegi julgevad küsida, on röövlid, sest vastamine eeldab aju olemasolu ja aju tekitab alati uusi tundmatuid seoseid. Asjad arenevad. Asjad muutuvad. Muutustega on raske kaasas käia. Muutused teevad haiget. On reeglid, mida tuleb järgida ja milleks saada.

"Mrs Joe was very clean housekeeper, but had and exquisite art of making her cleaniness more uncomfortable and unacceptable than dirt itself." Seda rangust ja nõudlikkust annaks ümber rääkida küll. Seda teravust, mis võib oma olemasolus haiget teha rohkem kui miski muu siin maailmas. Aga võib-olla mõned inimesed, isegi õnnelikult abielus olles ei saa seda endale kuidagi lubada, seda mitteteravust, see käib lihtsalt nendeks olemise juurde. Ma ju ei tea. Karakter on selline. Samas ma ütlen ausalt, et meil on töö juures üks tüdruk. Selline korrektsus ise. Mina olen lohakus ise. Ja tema - noh tema - issand tema - mul tuleb sõnadest puudu. Muutub aina armsamaks ja toredamaks ja hellemaks, sest mul on tunne, et ta on õnnelik. Muidu käis ja surus oma korrektsust peale.

Minusugused naised. Hullud naised. 8ruudused naised, kes jumaldavad kirjutamist ja avalikkust, kellele selliseid vaja on? Ikka veel ei saa aru.  Hull mees Juhan Liiv. Eile käisin Viikingiga väljas. Maailmas on kindlasti ilusamaid mehi. Kindlasti. Aga üle pika aja nad räägivad minuga viisakalt ja ilusti vene keelt ja mis veel kõige imelikum - hoiavad käest kinni. Jalutavad läbi imeilusa linna ja tunnevad ennast minu kõrval mehisena, tähtsana, naljakas lausa, kuidas ma seda igatsen, et mõni mees tunneks ennast tõelise mehena minuga linnas ringi jalutades.

Kuigi seekord oli teistmoodi, meie olime teistmoodi. Aga midagi siiski oli. Midagi õrnmehelikku, mida ma ei oskagi päriselt seletada. Kõige toredam oli Juhan Liivi surmast rääkimine või temast üldse. Ta oli hull, ta lihtsalt oli ebanormaalne ja hull, kes uskus pärast venestamislainet, et kunagi saab olema Eesti vabariik. Hull, kes istus rongipiletita rongile, ja teatas, et ta on Poola kuningas. Ja visati sealt välja. Hull. Viiking vaatas mind. Vaatas. Vaatas ja korraga teatas mulle, et see on tore lugu. Noh, tegelikult ma ei tea, kas ta just seda tahtis öelda, et see on tore lugu. Aga see ongi tore ja vägev lugu. Me oleme sündinud hullusest.

(ahjaa - lugesin Vikerkaart - tundub, et arenen Lauri Tedre mõistmise suunas, see on üldiselt hea, eriti hea oli see hiinlase luuletus, ma usun, et me jääme oma väikse imeilusa keelega, mis isegi viikingile meeldib)

Kommentaare ei ole: