Tükeldet reaalsusse hajumine

*
Kui sa libised endasse
mööda vanu ja noori
mehi ja naisi
kassa kuuled oma häält
kõrgumas kõikidest üle
kaikumas nagu aeg
unedes - kord oled koos
nendega kellega olid
vaid laps vaid laps
siis aga nendega
kellega saad vaid vanaks
vaid väga väga vanaks

Kui sa libised endasse
mööda vanu ja noori
mehi ja naisi
kassa siis tead
kuidas kasvamine
lõikab elu sirgeks

"Philomena" - järjekordne film mingisugusest minule mõistetamatust rumalusest. Ahjaa, mitte ainult minule mõistetamatust rumalusest, aga siiski.

*
Sõnadesse surub ennast
natuke lootust
kõikidest vanadest naistest
kellele anti
kevadhooajaks
noorte naiste kehad.

*
su pilk surub põlvili
ja silmad seob kinni
ja naeratus naelub
mu hinge teise põrguringi

sa tuled
sa tuled
kuid mu silmad
on nutet
ja mu huuled
ja mu huuled

meil pidet ei ole
kui mõte ei laula
kui tunnet ei ole
haava lööb põlema
natuke soola
mis polegi öeldud
muul moel
kui kurja pilguga
üle laua

*
Mõned külmad ilmad
Mõned ilusad
Mõned õhku põrganud
laused ja sinised silmad
millesse lahkumine
saabki
kõigeks mis on.

*
Üks klient rääkis mulle täna väga põhjalikult Viivi Luigest kui inimesest. Tundub, et too ei meeldi talle inimesena. Kaks koera, nagu ta nentis, käis Viivil sabas Jaan Paavle ja Jaak Jõerüüt ja valituks osutus viimane, sest too oli see õige. Jaan oli esialgne. Teate küll seda tarkust, mida vanainimesed kunagi ei õpeta kellelegi, kes ei pruugi tahta abiellu heita, aga Viivi ju kunagi tahtis, nagu Katrinagi tahaks ilmselt.
Abielumehed jagunevad kahte liiki:huntideks, kes püüavad saagi kinni ja tarivad selle koju, ja eestliteks, kes muudkui unistavad-lubavad, aga midagi tehtud ei saa. 

Annaks teilegi Viivit lugeda, aga ei saa, saatsin vennaga Võrru.
Annan seda, mida võib leida kuskilt mujalt.

* * * 

Taevas kõliseb rohekaid tähti,
külmast aias tarduvad puud.
Paistab tohutult vana ja tähtis
aknakardinais kohmitsev kuu.

Toas on unenäod, hämarus vaikne,
talvesüdame sinine öö.
Varjab rahutust hõlma all vaikus,
süda palavalt, palavalt lööb.

Põski õrnalt mul tähekiir silub,
Temast hinge viib helisev tee.
Täna tunnen, kuis valutab ilu-
hell ja imelik tunne on see.

Imelik on siin olla. Luuletada ei taha. Lihtsalt ei taha. No millest. Ühest pimedast ja heast poisist, kes sai mu kõva madratsit tunda või koristamata toast või üliväiksest vaikusest või Mašast karuga, viimasel ajal olen täiesti lastefilmidelollakaks läinud. Istun. Loen. Vaikin. Mõtlen. Mõtlen ennast idioodiks. Nüüd tuleb kaks nädalat puhkust, kirjutan? Jah, tahaks üle pika aja kirjutada, aga ometi sõidan homme Koidula juurde Pärnusse koos Rattusega. Natuke hirm on. Himu on ka. Lõppkokkuvõttes on vahel hirmus kasulik teatud inimestega kuhugi sõita.

Surm ei ole meeldiv. Elu ka mitte. Aga kesse ütles, et see meeldiv peab olema, nagu mu kallis papa armastab öelda, kes ütles, et see lihtne on. Aga võiks ju. Vähemasti see segane, lausa hullumeelne tunne, kui vaatad kellelegi silma ja tead, et ta tahab sinuga olla, tahab ka siis, kui ta ei tea veel, kuidas sinuga olla, kuidas sinusse oma käed, kehaliikmed, lõhna, juuksed, silmad, huuled peita, nii et need sinna jääkski, sinu osaks saaksid. Ja ega sa ka ei tea, kuhu sa ta oma kaheksaruudusesse ära mahutaks, sul on hirm, et ta vaatab sind samamoodi, nagu kõik need mehed enne teda, võõrastavalt, ehmunult, korrigeerivalt, nõudlikult, tagurdades ukse poole, kartes, et sa tegelikult ei hakka teda kunagi armastama või... Imelik, kui sa tunned korraga, et hakkad ja tead, et ta ei saa sinust taganeda kuhugi, sest ringiga jõuab ta nagunii sinu juurde tagasi. Millise ringiga? Selle teise põrguringiga või millegi muuga? Ohjah...