12 august 2014

Juhtumised transpordis ja ooteärevuses

Eile lugesin hra Rooste viimast luulekogu. Tema rollimängu jaapani mungast Sveta kallimani välja. Seda on kuidagi palju ja vähe ja kuidagi hirmuäratavalt kohalolevalt teistmoodi, kui oleks oodanud. Seda on. Täna oli hirmuäratav koristamispäev. Ta tuleb. Ta tuleb. See, keda olen oodanud, tuleb. Ma ei tea palju ma teda oodata tahan. Mul on hirm, et ootan teda liiga palju, et mõtlen ta millekski, milleks ta ei kasva. Imelik. Mõtlen juba kaks viimast päeva sellele, et minu isiklikus kodus ta magada ei saa. Madratsit on vaja. Kaks korda meeter kaheksakümmend. Peas tuksleb mingi ebakindlusmõõt. Kuulan ja lasen sellel minna. Eks ta lepib kui vaja ja kui ei ole vaja, noh siis ei lepi.

Istusin täna esimesse ettejuhtuvasse bussi, et madratsit ja riidekappi taga otsida. Mu kodu on hullumaja või riidekapp või midagi. Palju rohkem oleks ruumi, kui olekski üks päris riidekapp. Sõitsin Järvele ja vaatasin Skano kappe. Mõnikord, kui mu aju töötab režiimis ilusad asjad, mida ma endale lubada ei saa, siis ma tunnen seda. Sa tead ju - nagu Rooste viimane luulekogu, kus ta mainib, et ta ise söökski ainult riisi. Noh, see on jälle üks askeetluse vorme, millest ma pidada ei oskagi eriti. Aga jah, kui tal poleks peret, siis ta söökski ainult riisi.

Masing.

Talvik.

Lugesin Talvikut ja tundsin korraga, et ta tahtis ennast järjepidevalt üles puua. Kõikide tekstide sisse on kodeeritud ülespoomislõng. Loen ja ei oska olla. Aga tema tuleb. Ma ei ole praegu enam nii erutatud, kui eile või üleeile või üldse. Aga midagi ma olen. Tema ei taha ennast tõenäoliselt üles puua. Ohsee arbujate koosolemisetrall. Venna korter lõhnab minu kehvasti pestud riiete järele. Pegasus ootab mind. Jah - see kohvik, kui keegi veel teist ei tea, millest ma räägin.

Loen Talvikut ja Rimbaud ja Baudelaire - noh kõik need ilusad ja targad mehed tulevad meelde. See on väsitav, et nad meelde tulevad. Talvik muutub tänu nendele wanna-be rebeliks, nagu ma pimeda poisiga koos lugedes arutlesime. No missa siin ennast ikka üles pood, on poodud enne sind ja pärast sind puuakse ka. Elu on mõnes mõttes kohutavalt karm.

Nii nagu Martin Oja minu luuletusele vastas:
tänaseida 
emominuteida
ära viska homse varna


Ma ei karda surma. Elu kardan. Viimased viisteist aastat olen elu kartnud. Mehi, kes mind päriselt armastada suudaksid ja kellele ma vastu suudaksin armu anda. Mina. Ja ma isegi ei tea, missest kõigest saab. Ma tean, et mul on minu lugu. Ainult minu lugu ja ma ise vastutan oma loo eest, mitte keegi teine. Muidu olen kogu aeg mõtisklenud isa-ema üle. Mis seal enam. Kõik, mis nad tegid, on omamoodi ilu, omamoodi jõud. Ma imetlen mõnes mõttes oma vanemaid-kasuvanemaid. Imetlen nende julgust ja tahet olla üle omaenda mugavustsoonist, hirmudest, lihtsalt olla üle ja leppida ja hoida teineteist.

Aga täna juhtus midagi, kus ma sain aru, et ma ei ole alati oma isaga nõus. Vana ja paks mees tolles Järvele sõitvas Männikubussis, kes vaatas mind sellise näoga, nagu vaadatakse litsi või litsakat abielunaist või lihtsalt kolmekümnendates seksinäljas nukukest. Küsis, et kuhu ma lähen. Punamütsikese tunne tekkis, et suur hunt ja mina oma lühikeses kleidikeses, mis oli ilmselt numbri võrra väiksem, kui pidanuks, aga siiski ma ei usu, et ta nüüd nii väike oli. Ja isegi kui oli. Miks pidi hunt tahtma minuga päevitama sõita? Miks pidi hunt tahtma, et ma istuks talle lähemale? Sa tunned selle pilgu ära. Selle ilase ihapilgu, mille võid teatud inimestele andeks anda, aga mõnedele ei suuda sa seda kunagi andestada. Mäletan, kuidas üks prantslane käis Võrus, olin 15, toppis aga oma šokolaadikarva sõrmed minu vittu ja arvas see normaalne olevat. Ma ei olnud seda kunagi kogenud, tahtsin ära, tahtsin võimalikult ruttu ära. Kui ma sellest isale rääkisin, siis ta ütles, et mehed ongi sellised. Jahp. Tema on selline, minu mees ei peaks olema selline. Aga ometi peaks ta mind ka ihaldama. Ihaldama. Noh, tegelikult peaks ta tähele panema, et kas ma tunnen ennast tema ihas mugavalt. Aga ilmselt - see eeldab oskust kommunikeeruda enda vastas oleva teistsuguse inimesega. Naisega, keda sa võtad võrdselt. Mitte asjana.

Kui nad saavad 17 muutub kõik. Poistele hakkavad meeldima nukud, tüdrukutele autod. Nii see käib, eksole. Minu sõber teatas mulle, et ta kavatseb autoga sõitmise ära õppida, et varem polnud põhjust. Einoh, ma ei ole siiamaani oma peas selgeks saanud, et miks tal nüüd peaks põhjus olema. Kui tahab, siis on see autovärk muidugi kohutavalt tore. Minule meeldib autoga sõita, kuigi praegu eelistan alati ühistransporti hoolimata seksistlikest idiootidest, kellele tuleb ilmselt andeks anda nonde võlad.

Kommentaare ei ole: