Mina vist ka

I think sex is abstract. (Warhol, Factory Girl)

Tiina tegi pilti. Ja ikkagi hea on.

Mõnikord tekib täiesti normaalse inimese tunne, kui mind selja tagant vaadatakse

ohjah Luulelahing, Tiina tegi oma nutikaga. Väärt olemine. Ausalt.

Juhul kui te ei teadnud, siis...

Midase puudutus ja Saarikoski

Eile saadeti mulle kaks kirja: üks, mis palus palgavaesusest rääkida, teine, mis küsis, et kas ma olen ikka veel Nigeerias. Mõlemad kirjad eeldavad vastust, et kas ma kavatsen võtta sõna Soome televisioonis-raadios eestlaste palgavaesuse kohta ja kas ma kavatsen kirjutada "Minu Nigeeria" - kokku kõlab see kõik kuidagi absurdselt ja naljakalt. Näed siis, elad, elad, elad ja siis palutakse sõna võtta. 

Okei kirjutad ka, muidu ei palutaks. Soome keelt ei oska, aga Pentti Saarikoski fänn olen ikka ja usun, et tema kogutud luuletusi peaks lugema mitte ainult palgavaesed ja vähempalgavaesed eestimaalased vaid ka väga paljud soomlased, kes tahavad, et ma palgavaesusest räägiks. Saarikoskil on 1960ndate Soomes sama palju etteheiteid oma valitsusele, kui minul 2013. aasta jaanuaris, sest Soome oli üle saamas ka oma raskustest pärast Teist maailmasõda, nagu Eesti peab toime tulema okupatsiooni tulemustega, mis muide ei haihtu pärast 50 aastat niisama lihtsalt. Millega õpetajatele palka maksta? Arstidele? Kuidas teha elu võimalikult mugavaks inimeste jaoks Eestis? - See on muide viimaste aastate küsimus, millega tõenäoliselt lisaks inimestele, tegeleb ka valitsus, minu teada viimased kaks aastat. Fakt on see, et me ei ela pealesõjaaegses Soomes. Me elame kaasaegses Eestis, kus on nii rikkaid kui vaeseid, inimesi, kes saavad endale lubada puhkust Kuala Lumpuril (ja kui ei saa, laenavad selleks raha) ja inimesi, kes ei saa endale süüagi osta. Minu isiklik feisbukivoog koosneb kõikvõimalikest sõpradest. Tiina Jõgedale meeldib rääkida, kui frustreerivalt mõjub feisbukk. Reaalses elus mõjub ta umbes niimoodi, et aegajalt arvavad inimesed, et neil on kõigeks õigus. Et kõik on võimalik, olukorras, kus kõik ei ole võimalik ja et seda kõike saavutada tuleb palju tööd teha. 

Esialgu - ja vat seda ma arvan küll valitsuse küsimus olevat - tuleb lihtsalt selgeks teha, kuidas väikefirmasid aidata tööliste pidamises - minuga on suhelnud vähemalt kaks firmajuhti, kellele on probleemiks see, et nad peavad nii väikseid palku maksma, aga kui polegi millestki maksta ja kui kasumit ei saa lihtsalt kohe palgaks jaotada, vaid tuleb mõelda ka muudele investeeringutele, mis võivad olla hädavajalikud, et firma säiliks ja laieneks. Kui firmajuht endale ka mingisugust palka tahaks maksta. Igal juhul tuleb ka väikesel inimesel vaadata mõnikord peeglisse, et kas on seda va Midase puudutust vaja või piisab vahel ka lihtsalt sellest, et meil on head sõbrad, ilus väike kodu ja natuke raha, et süüa ja pisut pisut teatriski käia, kui on, siis ma arvan, et päriselt palgavaesusest rääkida ei saa. 

Keegi, kes tuleb kaasa

Üle pika aja sain väga mõnusalt Viimsisse jalutada. Vahepeal sõin Nopkohvikus oma viimaste rahade eest väga head hummust ja tundsin, kuidas maailm läheb paika. Nii hea pole tükk aega olnud. Jalad. Jalad. Ja taevas. Ja väga väga nunnu Vadim Ivanov, kes laulab koos Junk Riotiga"Liigseid päid", nagu ta oleks mõni Ian Curtis. Kurat ta on äge.

Ahjaa. Luulelahingusse, koos Igor Kotjuhiga, võib-olla veel mõnega, kellest ma ei tea. Aga jah, eile sain kuulata Tarkovski filmidest armastatud muusikat koos Ivanovi ja Kotjuhiga, täiesti juhuslikult, viimane ei leidnud oma kolmele lapsele lapsehoidjat, ja nii jäi ta naine koju.

*
vastuolude kiuste
eneseks saada
läbi lõikumiste
ja põikumiste
naeratada
otse surematult
maailmale

vastuolude kiuste
ennast teada
läbi lõikamiste
ja põikamiste
naerda
otse surelikult
maailmaga

seda vist peaks
kui ainult
kui ainult
Jumal mind
alt ei veaks

Mõnikord ma tahakski olla Raskolnikov, Danila, mõnikord kas teate, tõesti tahaks

Ja ilma igasuguste võimalikkusteta, vaid päriselt, ausalt
Täna ka
kui välkloengul esines puhtapedagoog
kes

Mõlemale, kes kummalised ja kallid

Käisin Lasnamäel, vaatasin pilti endast ja emast ja siis pidin lihtsalt küsima:"Kas ma olen natukegi oma ema moodi?"
Vanatädi: "Su ema oli ilus. Sa ei ole üldse tema moodi. Näed ju ise."

*
Peaaegu nagu hallid varjundid, aga...


kõik sinu lõputud tulemised
millesse on pandud
absurdi ja ebamugavust
sa oledki minu aeg
seiskund ajus
sa oled vihapaise
ja armuhõise
ehmatus ja tasalülitumine
nii et muud ei olegi
kui vaid sinu despootia

Käisin ja kirusin

Käisin ja kirusin ja vabandasin ja vabanesin Koplis. Ufode maailma lähedal. Roheline taustaks. Ma pean sellest üle saama. Pean. Pean. Pean. All loeb hra Andres Ots mansi eepost ette. Imelise häälega, kummalise kaameraga. Operaatorina olen algaja. Jah, venelased üldiselt ei meeldi inimestele. Lihtsalt ei meeldi ja kõik. Eriti need, kes suudavad eriti palju jamasid kaela tuua.

Genotsiidikad venelased

No kuradi genotsiidikad venelased, kuradi, kuradi, kuradi - tädi vaatab neid va vene kanaleid ja muust nad seal ei räägigi, kui et igal pool tehakse venelaste genotsiidi Eestis, Lätis, Leedus, Ukrainas. Ja ma nagu ei saa aru. Absoluutselt ei saa aru. Ja muudkui kahvatun ja kahvatun ja kahvatun.

*

Täna sain teada, mis iseloomustab minu nn suhteid. See on "Manhattani armastuslugu". Nagu mitteseks ja sekssuhteid.

(et siis kirjutan)

(kirjutab pärast naljakat ooperivaatamist)
Jah, Lenskid-Olgad, te olete mul meelest. 
Mis tähtsust sel, et olite kord armunud. 
Ja siis, ma kordan veel. 
Ja siis, kui tuli pahapoiss Ženja
ehkki nii ei kutsund keegi teda siis.
Ja murdis südameid.
Kord Tanjal, siis Oljal,
ja nõndaviisi jõudis Lenskini ka kord.
Ja süda? Olgu nii. Ta oli pisut südametu.
Mis siis, ma kordan veel, mis siis.

Võõrustunne

Mõnede päevade sisse kuulub see võõrustunne, mille kirjeldamiseks pole sõnu. Kui kohvikus tsurgatakse keset sinu kohvijoomist sildike reserveeritud ja sina tunned, et peaks nüüd lahkuma kiiresti, et sind ei ole siiagi vaja. Kui bussile saamise ajal saad uksega otse vastu põske ja tunned, kui imelik oleks klienditeenindajana tööle jõuda näol hiigelsuur sinine laik, mees ju ei peksa, lihtsalt mingi lollakas uks, mis oleks äärepealt kinni läinud, aga tänu sinu põsele löödi uuesti lahti. Koju jõudes topid külmutatud köögiviljad näkku. Pool näost on tundetu. Ja siis - nojah. Bussile ju vastu nägu ei löö. Neiule ju keset oma kohvijoomist ei nähva, et midakuradit. Tegelikult mitte mingit kuradit - kõik on täitsa šeff. Ikkagi bussile jõudsin ja kohvi sai ka joodud, ehkki kiirustades

Ebamugavushetki

Tõenäoliselt tuleb see kõik nüüd sellest, et mul on pahad päevad või midagi. Tõenäoliselt. No kurat seda teab täpsemalt. Ülekantud või otseses või üldse mis tähenduses. Mõned hetked ajavad segadusse.

Ausalt öeldes - ajavad mind närvi inimesed, kes võtavad endale looma - taksikutsu - ühistransporti kaasa, toksivad arutult palju oma telefoni, ja lasevad väiksel loomal lihtsalt niuksuda ja tirivad toda teistest inimestest ja uksest eemale. No kohe väga närvi ajavad, nii närvi, et tahaks juurde minna ja küsida, et mis kuradi pärast sulle seda looma vaja oli, kui sa teda ainult ühele ja teisele poole rihmast kisud ja oma nutikat telefoni passid. Aga siis tuleb korraga keegi meelde, kes ütleb, et inimesel peaks olema võimalus ka inimene olla (see on siis, et ka mobiiltelefonis ja kontaktis ülejäänud maailmaga), hoolimata sellest, et ta on loomaomanik või lapsevanem. Ja siis ma nagu tõrgun. Mõtlen selle peale, et ju ma siis hormonaalselt mingitel hetkedel tunnetan väikesi kaitsetuid olendeid rohkem kui teistel ja nii ma tõusen ja lähen peatus varem enne oma peatust maha, et mitte minna inimese juurde ja talt looma ära kiskuda.

*
Samamoodi nagu ma mingitel hetkedel tunnetan väikesi kaitsetuid olendeid - nii tunnetan ma õudust, kui vanatädi komberdab mulle ostukäruga otse selja taha kauplusejärjekorras - ja raadius, kus ma ennast inimesena tunnen, sellisena, kes vabalt hingab ja normaalne on, noh, see on üsna suur, aga tädi otsustab kaljukindlalt minu eksistentsi ignoreerides minu isiklikku ruumi tungida ja ma püüan kõigest väest ennast tagasi hoida, et mitte teda eemale lükata või oma ostud ostmata jätta. Mine tea, äkki tädil on taktika, kuidas mind eemale hirmutada sellest va järjekorrast. Ja minus puudub piisavalt Ahmadulinat, kes ütleks, aga minge teie, teie peate ju muidu minu järel ootama. Ohjah. 

*
Vend tuli külla. Inspireeris koristama. Tegelt peaks hunnik vaipu ära kloppima. Ohjah. 

Kõik teeb tundlikuks

Hajaloolisusse laguneda, mõnikord me lebame lõpuni enese valus kinni ja ei taipa. Ei hakkagi taipama, et mismooodi see võimalik on. Aga on. Kõik valud on võimalikud. Kõik hirmud on võimalikud, lihtsalt nendes viibides tundub, et muudmoodi ei olegi võimalik.

Hamdami esitlusel käisin. Sain teada, et Filimonov on tegelikult Fokin (ainult Ženja tuleb mulle selle kõige peale meelde) ja, see ajab segadusse. Unustasin end usbekiga vene keeli jutustama, iga kord kui mõni lause läks meelest, seletasin inglise keeli edasi.

Ahjaa. Muide vanade venede filmide vaatamine tekitab minus omamoodi piinarikka igatsuse vanaema järele. Keel ja mingisugune olmeline reaalsus, mida ma ei ole kohanud tükk aega, sest lihtsalt venelasi minu elus on tegelikult väga vähe. Kõik muudkui räägivad minu vanaemast.

Je me replace devant mon livre

Imelik tunne, tõused püsti ja lähed. Muudkui lähed - tööle ja laulma ja jalutama ja - igale poole. Hing on kinni ja muudkui lähed. Mul vanas töökohas polnud päris nii. Praegu on kõik kuidagi teisiti. Inimesed on teisiti. Natuke imelik on ja natuke mitte ka. Homme tahan minna NOPi, kindlasti tahan. Ma ei tea, kas ma ka kella 8ks jõuan - tõenäoliselt mitte. Aga ikkagi. Juuksed on märjad. Nädal aega ootasin pesemist. Miks ma selline olen? Miks mul on praegu tunne, nagu vanaema oleks ära surnud või surev seal kõrvaltoas ja ma ei tule selle surmaga toime? Miks ma nii kramplikult kinni haaran lähedusest, mis pole lähedus, inimestest, kes minust ei hooli, kellest ma isegi hoolida ei oska. Martha. Martha. Martha. Ma pean talle Geisha šokolaadi saatma, Nigeeriasse. Jah. Tema võib-olla hoolis.

Juuksed puhtaks ja meeleolu korda ja tuleb ilmselt minna ja osta see va Bizarre ära. Nüüd ei saa ma enam ühtki raamatut laenutada. Raamatukogust. Ei ole harjunud. Tuleb jälle harjutama hakata. Aga jah. Prantsuse novellid. Ma ju loen neid. Ma nii tahaks selle raamatu sellel nädalal läbi saada. Ühel pool on inglise keeles teisel pool prantsuse keeles tekst. Ja nii põnev on. Keel lajatab oma soojuse ja külmusega. Oma sarnaste sõnadega vähem sarnaste sõnadega. Üks mu lemmiklugusid on emast, kes peab oma poja hammast hambahaldja jaoks üles otsima, aga ise tahaks samal ajal meeletult raamatut lugeda. Tekst muudkui kasvab ja kasvab ja kasvab, kuni hammustab - mul puuduvad sõnad, et seda veidrat, mõnes mõttes naermagi ajavat olukorda näidata. Aga näe, temal, Pierrette Fleutieux'l see õnnestus. Eriti hakkas mulle meeldima selline sõna nagu frapper - lööma, selles mõttes, et seda kasutati väga erinevates kombinatsioonides ja inglise keelde tõlkija ei saanud seda igale poole pannagi, sest see jäi kuidagi tõlkimatuks, aga siis ta tuli ja lõi. Sähvatas oma kõlaga ja jahmatas ka. Sest hoolimata teksti ulmelisusest ja naermaajavusest oli seal sees - just see jahmatus. See hetk, kus vaene ema peab loobuma ainsast õnnistusest oma elus - raamatu lugemisest, et aidata väiksel pojal hambahaldja jaoks hammas üles leida. Ja too on nii põhjalikult kukkunud põrandavahesse, et ema peaaegu, et lammutab terve maja maha, kirvega. Ja see olukord muutub aina ulmelisemaks ja ulmelisemaks.

Kuni lõpuks: Je me replace devant mon livre.

Dieedist d-vitamiiniga ja Väiksest Printsist

Kindlasti tahab keegi teada, et mida ma täna söön. Hurmaad ja maapähkleid, peale joon d-vitamiiniga piima.

Alasti äng. Otse keset minu tuba.

Unes nägin Väikest Printsi ja tal oli pruta. Nagu päris pruta. Naljakas oli näha.

Kurbus, Ahmadulina, Mangroovide muusika ja Nigeeria

See ma siis olen. Vaatan aega ja elu ja inimesi, vaatan käsi ja ennast ja maailma, vahel ma nutan, niimoodi, nagu ma pole tükk tükk aega nutnud, sest ta ei tohi, aga ta võtab endale selle õiguse, võib-olla ma ka ei tohi. Olukorrad on ikka väga naljakad, jaburad, tobedad. Ma ei puutu teisse, pole kunagi puutunud. Ja vahel - ajan selja sirgu ja tunnen, kuidas kõik mind ümbritsev on tegelikult, nagu papi armastab öelda, madalam kui muru. Olen tulnud veidratesse hetkedesse, kuidagi nagu küsides, segaduses ja segades.

Lasen juutuubil rääkida - Boriss Messerer jutustab, kuidas ta sai tuttavaks Bella Ahmadulinaga - nii ilus naine, kordab ta vaikselt oma mõttes, ja ma ei tea."Ja siis me jalutasime koos koera, mina oma endise imeilusa näitlejanna koera, Viki oli nimi, tema oma puudlit, ja siis me saime aru, me rääkinud sellest, aga me saime aru." See on totaalne vaikus, ehmatamaajav hullumeelsus, see, millest mitte keegi aru ei saa, mina ka mitte. Ma püüan. See on armastus. See on see, kui saadakse aru. Mina ei saa aru. Alati, kui ma ei saa aru, lähen ma rännakule. Aga mis siis kui ma tagasi tulen ja kõik on ikka veel endine? No siis on võib-olla armastus. Ega nad ka kohe ei teadnud. Ja siis kui nad mõnda aega koos olid elanud. Jah, olidki koos elanud, ja Messerer pidi endiselt tööd tegema, ta ei saanud ju kogu karavani Ahmadulina pärast paigale suruda, ei saanud. Siis tuli ta ükskord koju ja luges luuletust endast. Ta ei olnud lugenud Ahmadulinat, aga mõistis, et see on märk, millestki, mis neis mõlemas oli. Pärast seda õppis Messerer kõik Ahmadulina luuletused selgeks, et juhuks kui Bella esineb, siis saab toda aidata. Ja nii see ongi. Ahmadulina esines, abistava Messereriga. Ahjaa, tal oli veel see komme, Bellal ma mõtlen, ta ei olnud nõukogude inimene, ta ei osanud järjekorras seista, ta ütles igale ühele, et jah, et loomulikult minge, minge enne mind ja nii polnud ta vorstijärjekorras seismisel mitte mingit mõtet. Messerer keelas tal lõpuks selle üldse ära.

Käisin täna dokfilmi "Mangroovide muusika" vaatamas. Jürgen tuli meelde. Minu väike prints. Minu maailmade ime. Minu. Jah, tol hetkel, kui me Nigeerias olime, siis ta oligi minu maailmade ime. Oleks tahtnud Carlo Cubero käest küsida, et mismoodi see käib. Küsisin ka, et kuidas sa lähed ja paned nad rääkima. Ja osad räägivad, neisse on sisse programmeeritud rääkimise geen. Nad ainult lobiseks ja lobiseks. Ja need teised, teised lükkavad sind eemale - kaamera pärast? No ma ei usu, miski muu on see asi, mille pärast. Carlo käest küsiti, et miks ta ainult mehi filmis. Tema vastas, et muusikaga tegelesidki ainult mehed ja kui naised laulsid, siis olid nad selleks liiga seksualiseeritud. Et lastega ta kontakti ei saand. Minul tuleb aga meelde, kuidas me Jürgeniga maisikülas tantsisime ja söögi tegemisest rääkisime, me tundusime tõenäoliselt nagu kaks totut kuu peal. Ühel hetkel - see juhtus spontaanselt, niimoodi, et keegi ei valmistanud mind ega Jürgenit selleks ette, aga me hakkasime lastega tantsima, poisid tagusid tagurpidi pööratud potte ja meie muudkui tantsisime ja tantsisime ja tantsisime ja Jürgen võttis selle kõik linti. See oli imekummaline ja ilus hetk. Pärastpoole sai mingi külavanem või motopoisid - keked olid vist need mootorrattad, millega meid ringi sõidutati - päris tigedaks, et tuleme ja võtame kogu selle jõleduse linti, et andku me neile selle eest rahagi. Aga meil ei olnud midagi anda.

Ei olnudki midagi anda.

Tantsuelamusi

Natuke tuleb vist mõtiskleda teemal Raho Aadla ja tema etendus Pühavaimus. Ausalt öeldes pärast seda oleks tahtnud tükk aega olla homomees etendusel. Siis oleks see olnud vist natuke huvitavam või vähemalt seksikam minu jaoks. Aga jah, midagi selles 40minutilises tantsimises või õigemini paigalseisus ja peeglissevahtimises oli. Ja siis oli veel see ka, et naljakas oli, et ma kogu see aeg mõtlesin, et jumal tänatud, et ma kellegi kaasa ei saanud võtta. Tõesti. Olgu see sõbranna või sõber - no näiteks Contra, selline üdini maamees oleks ilmselt šoki saanud, kui ta seda asja oleks pidanud tervelt nelikend minutit järjest jälgima ja jalutama ümberringi ja mõtisklema, et mida värki. Selles mõttes ma i teagi eile käisin Renate Keerdi (endine Valme) ja Maria Ibaterrexe "Pink Flamingos & Crazy Horses" - see ei olnud päris see, läbitunnetatus, mida ma tavaliselt ootan etenduselt. See oli naljakas, see oli jabur, aga mingi õhuke niidike jäi puudu, et olla see, mis on vaja. Ja ma ei oska selgitada, mis see  täpselt peaks olema. Ohjah. Publiku prille lakkuv Maria ja publiku päid patsutav Renate, kaks vaest poissi, kes olid sunnitud nende käest sisuliselt abielu ja armastust tahtma,( mis päädis õllega), aga jah omamoodi tore oli see kõik, jabur ja tore ikkagi. Ja mis mu kokkuvõte on. Ma olen sel hooajal vähemalt kaks korda kuulnud Kanutis Tšaikovskit. See on üpris imelik tunne, kui Kanutis toda kuulda. Eelmine kord oli see Henri Hüti aegu.

Ulmelised unenäod

Pärast vene filme näen kuidagi rohkem unenägusid. Täna oli üks selline, et tead. Kohe pani mõtlema, et mis värk nende nägude ja unedega on. Ega ma ka ei oska öelda, mis värk nendega on. Keeruline, vähemkeeruline. Lihtsalt on. Seda ma oskan öelda. Aga unes tuli mulle kiri Satu Ylikorpilt, minu vanalt kirjasõbralt Kokkolast (kirjutasin talle kuskil 17 aastat tagasi, väikese plikakesena) ja... Siis me avastasime poistega, et me oleme ajas kinni jäänud, et me oleme voolus kinni, et me jäämegi igavesti kordama ühte päeva, kuhu me tagasi tulime, et me  ei pääse oma tulevikku enam kunagi. Ja sealt tuli selline hea lause. 

Ulmelised unenäod, huvitavate võib isegi öelda filosoofiliste sõnumitega: "Issand, mis see on? Ma saan aru, et me tulime ajas tagasi, aga, mul on tunne, et see kõik kordub veel kord, et me elame tänast päeva veel mitumiljonit aastat läbi."

Must pesu ja väga head räpased vene filmid

Must pesu? Must pesu! Must pesu? see on vist selle nädala lemmikväljend või tuleb öelda kellegi lemmikväljend. Nojah. Eks ta ole. Me kõik oleme. Ja ma võin ollagi pisut kohutav. Aga nädalavahetus oli mul priima heade vene filmidega: "Assa", "Sa ei või seda uneski näha", "Nõel" "Vend" ja "Vend 2". Kõiki neid filme iseloomustab mingi kummaline olmetunnetus - või noh, olgem ausad, Assat, Vendi ja Nõela. See, kuidas ma näen räpast naturalismi, põhimõtteliselt dokk-kaadreid ajab mind ühteaegu õnnelikuks, kui ka segaseks.

Tegin just TV3 lahti, näidatakse "Ilusat naist", teate küll peaosas Richard Gere. Olmet pole ollagi. On lihtsalt hunnikus ilusaid asju, mida sa endale kunagi lubada ei saa. Ei ole räpasust, jõhkrust, jõledust, midagi mille eest tahaks kätte maksta. Vaapo Vaher on oma imelises raamatus "Kino on saatan, mis imeb su rinda" rääkindki sellest, kuidas tavaline kassahitt Vend muutus kultusfilmiks. See mingisugune võrratu ehedus, mis kargab esile igalt sentimeetrilt, mis ekraanil näha on, hämmastab, tekitab mingis mõttes ebamugavustunde, ajab naerma ja nutma korraga. Vana naine, kes on Danila ja Viktor Bagradovi ema, õiendab õiendab ja  meenutab mulle sellega seoses - minu vanatädi. Eriti kui teinegi film algab sama jamaga, kus ema heidab oma vanemale pojale ette, kui mõttetu too on. Aga see film algas minu meelest kohutavalt ilusa kaadriga ja veel ilusama Nautilius Pompiliuse lauluga "Tiivad"

Mäletan siiamaani, mille õhinaga minu venelannast matemaatikakoduõpetaja sellest filmist rääkis. Üheksakümnendad, noorelt surnud Sergei Bodrov, Marko Mihkelsoni ülesriputatud pildid vene mafioosobosside hauaaltaritest, kus kõikidel on minu meelest puudus tukk. Kuidas sa teed lihtsalt mingi imeliku pildi hästiriietatud mehest, kui sa talle näppu ühtegi püstolilt ei pane, ega ma kurat ei tea. Aga jah, tuleb välja, et mulle meeldis kõik see, mida võiks iseloomustada osana hullumeelsest arusaamatust elust. Kõik see, mis käib kurjategijatega kaasas, see päriselt lõhnav ja kuri maailm, see päriselt hirmuäratav olemiskoht, mis samas aina kutsub ja kutsub ennast avastama. Selles mõttes, ma usun, et nii nagu hea raamat, nii ka hea film, peab mõnes mõttes olema dokumentaalfilmilik, midagi selles fiilingus peab olema sellist, mis ilmselt tabati filmis "Vend", natuke ehk ka filmis "Assa", aga siiski. "Assa" oli omamoodi fantastiline, omamoodi ilus, omamoodi kõikjalekanduv, need kummalised stseenid sellest, kuidas poiss ei tohi kanda kõrvarõngast kõrvas, see tundub nii imelik, nii veider, nii segane tänapäeval, pannaksegi kambrisse, sest miilitsale jääb ette noormehe kõrvarõngas, aga laulud jah need olid veelgi võimsamad, Eriti "Helesinise taeva all on kuldne linn", "Vanamees Kozladojev", "Imeline maa", "Seisime lõhenemise äärel", "Matšalka bluus", "Poisike Bananan" "Lähen Sinale üle" ja loomulikult see "Tahan muutusi".