Tantsuelamusi

Natuke tuleb vist mõtiskleda teemal Raho Aadla ja tema etendus Pühavaimus. Ausalt öeldes pärast seda oleks tahtnud tükk aega olla homomees etendusel. Siis oleks see olnud vist natuke huvitavam või vähemalt seksikam minu jaoks. Aga jah, midagi selles 40minutilises tantsimises või õigemini paigalseisus ja peeglissevahtimises oli. Ja siis oli veel see ka, et naljakas oli, et ma kogu see aeg mõtlesin, et jumal tänatud, et ma kellegi kaasa ei saanud võtta. Tõesti. Olgu see sõbranna või sõber - no näiteks Contra, selline üdini maamees oleks ilmselt šoki saanud, kui ta seda asja oleks pidanud tervelt nelikend minutit järjest jälgima ja jalutama ümberringi ja mõtisklema, et mida värki. Selles mõttes ma i teagi eile käisin Renate Keerdi (endine Valme) ja Maria Ibaterrexe "Pink Flamingos & Crazy Horses" - see ei olnud päris see, läbitunnetatus, mida ma tavaliselt ootan etenduselt. See oli naljakas, see oli jabur, aga mingi õhuke niidike jäi puudu, et olla see, mis on vaja. Ja ma ei oska selgitada, mis see  täpselt peaks olema. Ohjah. Publiku prille lakkuv Maria ja publiku päid patsutav Renate, kaks vaest poissi, kes olid sunnitud nende käest sisuliselt abielu ja armastust tahtma,( mis päädis õllega), aga jah omamoodi tore oli see kõik, jabur ja tore ikkagi. Ja mis mu kokkuvõte on. Ma olen sel hooajal vähemalt kaks korda kuulnud Kanutis Tšaikovskit. See on üpris imelik tunne, kui Kanutis toda kuulda. Eelmine kord oli see Henri Hüti aegu.