11 veebruar 2015

Võõrustunne

Mõnede päevade sisse kuulub see võõrustunne, mille kirjeldamiseks pole sõnu. Kui kohvikus tsurgatakse keset sinu kohvijoomist sildike reserveeritud ja sina tunned, et peaks nüüd lahkuma kiiresti, et sind ei ole siiagi vaja. Kui bussile saamise ajal saad uksega otse vastu põske ja tunned, kui imelik oleks klienditeenindajana tööle jõuda näol hiigelsuur sinine laik, mees ju ei peksa, lihtsalt mingi lollakas uks, mis oleks äärepealt kinni läinud, aga tänu sinu põsele löödi uuesti lahti. Koju jõudes topid külmutatud köögiviljad näkku. Pool näost on tundetu. Ja siis - nojah. Bussile ju vastu nägu ei löö. Neiule ju keset oma kohvijoomist ei nähva, et midakuradit. Tegelikult mitte mingit kuradit - kõik on täitsa šeff. Ikkagi bussile jõudsin ja kohvi sai ka joodud, ehkki kiirustades

Kommentaare ei ole: