See ma siis olen. Vaatan aega ja elu ja inimesi, vaatan käsi ja ennast ja maailma, vahel ma nutan, niimoodi, nagu ma pole tükk tükk aega nutnud, sest ta ei tohi, aga ta võtab endale selle õiguse, võib-olla ma ka ei tohi. Olukorrad on ikka väga naljakad, jaburad, tobedad. Ma ei puutu teisse, pole kunagi puutunud. Ja vahel - ajan selja sirgu ja tunnen, kuidas kõik mind ümbritsev on tegelikult, nagu papi armastab öelda, madalam kui muru. Olen tulnud veidratesse hetkedesse, kuidagi nagu küsides, segaduses ja segades.
Lasen juutuubil rääkida - Boriss Messerer jutustab, kuidas ta sai tuttavaks Bella Ahmadulinaga - nii ilus naine, kordab ta vaikselt oma mõttes, ja ma ei tea."Ja siis me jalutasime koos koera, mina oma endise imeilusa näitlejanna koera, Viki oli nimi, tema oma puudlit, ja siis me saime aru, me rääkinud sellest, aga me saime aru." See on totaalne vaikus, ehmatamaajav hullumeelsus, see, millest mitte keegi aru ei saa, mina ka mitte. Ma püüan. See on armastus. See on see, kui saadakse aru. Mina ei saa aru. Alati, kui ma ei saa aru, lähen ma rännakule. Aga mis siis kui ma tagasi tulen ja kõik on ikka veel endine? No siis on võib-olla armastus. Ega nad ka kohe ei teadnud. Ja siis kui nad mõnda aega koos olid elanud. Jah, olidki koos elanud, ja Messerer pidi endiselt tööd tegema, ta ei saanud ju kogu karavani Ahmadulina pärast paigale suruda, ei saanud. Siis tuli ta ükskord koju ja luges luuletust endast. Ta ei olnud lugenud Ahmadulinat, aga mõistis, et see on märk, millestki, mis neis mõlemas oli. Pärast seda õppis Messerer kõik Ahmadulina luuletused selgeks, et juhuks kui Bella esineb, siis saab toda aidata. Ja nii see ongi. Ahmadulina esines, abistava Messereriga. Ahjaa, tal oli veel see komme, Bellal ma mõtlen, ta ei olnud nõukogude inimene, ta ei osanud järjekorras seista, ta ütles igale ühele, et jah, et loomulikult minge, minge enne mind ja nii polnud ta vorstijärjekorras seismisel mitte mingit mõtet. Messerer keelas tal lõpuks selle üldse ära.
Käisin täna dokfilmi "Mangroovide muusika" vaatamas. Jürgen tuli meelde. Minu väike prints. Minu maailmade ime. Minu. Jah, tol hetkel, kui me Nigeerias olime, siis ta oligi minu maailmade ime. Oleks tahtnud Carlo Cubero käest küsida, et mismoodi see käib. Küsisin ka, et kuidas sa lähed ja paned nad rääkima. Ja osad räägivad, neisse on sisse programmeeritud rääkimise geen. Nad ainult lobiseks ja lobiseks. Ja need teised, teised lükkavad sind eemale - kaamera pärast? No ma ei usu, miski muu on see asi, mille pärast. Carlo käest küsiti, et miks ta ainult mehi filmis. Tema vastas, et muusikaga tegelesidki ainult mehed ja kui naised laulsid, siis olid nad selleks liiga seksualiseeritud. Et lastega ta kontakti ei saand. Minul tuleb aga meelde, kuidas me Jürgeniga maisikülas tantsisime ja söögi tegemisest rääkisime, me tundusime tõenäoliselt nagu kaks totut kuu peal. Ühel hetkel - see juhtus spontaanselt, niimoodi, et keegi ei valmistanud mind ega Jürgenit selleks ette, aga me hakkasime lastega tantsima, poisid tagusid tagurpidi pööratud potte ja meie muudkui tantsisime ja tantsisime ja tantsisime ja Jürgen võttis selle kõik linti. See oli imekummaline ja ilus hetk. Pärastpoole sai mingi külavanem või motopoisid - keked olid vist need mootorrattad, millega meid ringi sõidutati - päris tigedaks, et tuleme ja võtame kogu selle jõleduse linti, et andku me neile selle eest rahagi. Aga meil ei olnud midagi anda.
Ei olnudki midagi anda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar