Tõenäoliselt tuleb see kõik nüüd sellest, et mul on pahad päevad või midagi. Tõenäoliselt. No kurat seda teab täpsemalt. Ülekantud või otseses või üldse mis tähenduses. Mõned hetked ajavad segadusse.
Ausalt öeldes - ajavad mind närvi inimesed, kes võtavad endale looma - taksikutsu - ühistransporti kaasa, toksivad arutult palju oma telefoni, ja lasevad väiksel loomal lihtsalt niuksuda ja tirivad toda teistest inimestest ja uksest eemale. No kohe väga närvi ajavad, nii närvi, et tahaks juurde minna ja küsida, et mis kuradi pärast sulle seda looma vaja oli, kui sa teda ainult ühele ja teisele poole rihmast kisud ja oma nutikat telefoni passid. Aga siis tuleb korraga keegi meelde, kes ütleb, et inimesel peaks olema võimalus ka inimene olla (see on siis, et ka mobiiltelefonis ja kontaktis ülejäänud maailmaga), hoolimata sellest, et ta on loomaomanik või lapsevanem. Ja siis ma nagu tõrgun. Mõtlen selle peale, et ju ma siis hormonaalselt mingitel hetkedel tunnetan väikesi kaitsetuid olendeid rohkem kui teistel ja nii ma tõusen ja lähen peatus varem enne oma peatust maha, et mitte minna inimese juurde ja talt looma ära kiskuda.
*
Samamoodi nagu ma mingitel hetkedel tunnetan väikesi kaitsetuid olendeid - nii tunnetan ma õudust, kui vanatädi komberdab mulle ostukäruga otse selja taha kauplusejärjekorras - ja raadius, kus ma ennast inimesena tunnen, sellisena, kes vabalt hingab ja normaalne on, noh, see on üsna suur, aga tädi otsustab kaljukindlalt minu eksistentsi ignoreerides minu isiklikku ruumi tungida ja ma püüan kõigest väest ennast tagasi hoida, et mitte teda eemale lükata või oma ostud ostmata jätta. Mine tea, äkki tädil on taktika, kuidas mind eemale hirmutada sellest va järjekorrast. Ja minus puudub piisavalt Ahmadulinat, kes ütleks, aga minge teie, teie peate ju muidu minu järel ootama. Ohjah.
*
Vend tuli külla. Inspireeris koristama. Tegelt peaks hunnik vaipu ära kloppima. Ohjah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar