Jahhh.... MUUTUSED

Kuidas öelda kellelegi viisakalt, et ma ei ole tegelikult eriti huvitatud enam? Ükskord ütlesin ühele, et mingu persse. Tegelikult pole see kõige tervem käitumine. Nagu ka polnud eelmine aasta see Putini saagaga pildumine selle va vene poisi pihta kõige mõistlikum. No missest.  Ma ausalt enam ei ütle, et mingu keegi persse ja tema poliitiliste nägemuste ja muu toreda pärast teda taga kiusama ei hakka. Olgu venelane ja olgu putinist - ma ju sellepärast temast lahku ei lähe. Ja olgu luuletaja ja kui on vaja, siis joogu ka - ma ju sellepärast teda persse ei saada. Aga samas jälle, miks ma peaks üldse midagi arvama või tegema või suhtlema - praegu olen mina see, kes teeb midagi. Mäletate seda härrat, keda ma taga igatsesin, noh tema mind ilmselgelt ei igatse. Iseenesest pole sellest suurt hullu midagi. Tõenäoliselt ei igatse mind päris paljud inimesed taga. Ja mina kujutan endale kogu aeg ette, et igatsevad. Aga võib-olla olen ma jälle kriitilisse katrinafaasi jõudnud. Ma lihtsalt ei saa ega saa endast ja oma tujudest aru. Aga ikkagi. Ohjah.

Selle tõestuseks selline imeline lause: Kui sa minuga suhtlemist jätkata soovid, siis valmistu selleks, et iga väite taga peab ka olema metodoloogiline arusaam, kuidas väide on tõestatud.