Hea kirjandusega on vist nii, et selle originaalis lugemine on alati raskendatud. Isegi kui originaalkeel on emakeel. Eriti luule puhul - tekib mingi pakitsus, et kas see nüüd on see, millest ma aru peaks saama.
Mõnel juhul ja see juhtus näiteks Mihkel Kaevatsiga, kui ta Kalju Kruusa viimast luulekogu "Äädikkärbsed: oma luulet ja tuttavat" - luges, ei ole see vajalik. See mingi aru saamine - vajalik on keelelisus ja julgus sellega katsetada.
"Juri Lotmani jutu järgi seisneb kunsti kui keele tähendus tema põhimõttelises võimatuses olla tõlgitav mitte-kunstilistesse keeltesse; sellega saab vastandus selgeks: kui palju on "luulet", mis mitte üksnes ei ole "tõlgitav" mitte-kunstilisse keelde, vaid õigupoolest ei vajagi tõlget." (Looming 6/2015, lk 879)
Kui ma seda lauset loen, siis osaliselt ma tean, millest Kaevats räägib, võib-olla kujutan endale isegi ette, et kellest ta räägib. Ometi - see tõlgitavus või mittetõlgitavus, lihtsus, mis võib mõnikord lugejat ärritadagi, on alati mingis mõttes küsitav. Kui lugeda näiteks võõrkeeles olevat teksti - teadmata väga hästi mingisuguse maa-ala ajalugu, siis tekib ju hoopiski uus probleem. Tekib - ühe või teise tasandi mittetundmise probleem. Lugemine ei ole fonoloogia tundmine - see on tähemärkide endasse haaramine silmitsi. Sageli me ei kuule, kuidas see kõlab, sest meil pole otseselt seda keelt iga päev kõrva ääres.
Teisalt - ja nüüd tuleb see, mida ma nüüd eriti rõhutan - kontekst. Me ei mõista teise riigi konteksti, sest meie ajalooteadvus on teistsugune - ka religiooniteadvus. Me võime ju teada, et itaallased on katoliiklased, või osa iirlastest on katoliiklased ja teised protestandid, me võime ju teada Põhja-Saksmaa luteriusklikest. Aga me ei teadvusta seda enne, kui me loeme seda - laseme silmadega üle maailma erinevate võimalikkuste. See, mis tolle va kohaliku inimese jaoks on igapäevane, võib mõne jaoks, kes pole nii kohalik vajada tugevamat sissevaadet.
Luule ja ilukirjandus annavad selle - ometi jätavad ka lünklikuks ja sealt tekib tunne, nagu oleks luule/ilukirjandus lihtne emakeeles lugeja jaoks. Aga tegelikult - olgem nüüd päris ausad - pole ta seda kunagi. Luules/ilukirjanduses on ajalooteadvus, millest tavaliselt ei räägita. Millegi talletamine - mis on sageli ridade vahele jäänud kinni, mida mäletavad ehk kaasaegsed. Ometi lugedes Edna O´Brienit tabasin end üsna tihti mõttelt - ma ei oska inglise keelt, ma ei tea, mis tähendab kasvada üles katoliiklaste ja protestantide vahelistes konfliktides, ma ei tunne iirlaste ajalugu. Ja kõik see kokku minu jaoks O´Brieni loomingu huvitavaks. Aga universaalne ja mida ma mõistan - on naiseks olemise lahtikirjutus ehkki noissamus natuke arusaamatuis kontekstides.
Samas - see millegi mõistmine tekstis annab võimaluse püüda mõista ka kõike muud, mis tekst endas teadvustatult või teadvustamatult kaasas kannab. Selles mõttes - me iga kord tõlgime. Ka päriselus pärisinimesega kokku puutudes, et mis seal taga on. Ega enne ei tea, kui ei süvene. Ja alati on midagi, millest ei tea. Lihtsalt küsimus jääb - et mida me peame oluliseks teada saada tekstist, mida me peame tõlkimis- ja mõistmisvääriliseks. Sellele ju lihtsat vastust ei ole. See sõltub jällegi ajaloolisest hetkest, kus me praegu viibime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar