Mineviku varjud kaante vahel

Täna rääkis minuga pikalt laialt mu endine Apollo kolleeg, kes teatas, et "Pimeda mehe aiad" oleks pidanud minu kaasautorlusega kirjutet olema. Aga ei olnud. Need asjad ei ole kunagi. Meie ei ole kunagi. Me ei mõista isegi, kuidas me selleni jõuame, et me oleme üldse keegi-kuidagi. Vähemasti mina pole olnud kunagi ja kuidagi nähtavalt see n. ö. see tegelane, kellest või kelleks või kellega. Minu meelest on see jutt olnud ikka kellestki teisest. Kuigi kolleegi arvamine pole vist päriselt - olgem nüüd ausad - ainus sellesinane arvamine. Aga üldiselt ma löön käega. Mis seals ikka.