Ma olen ausalt öeldes õnnelik. Sõitsin Pärnusse ja igatsesin taga oma kedagi kedagi kedagi kedagi. Ja seekord ei igatsenudki Kauri. Elu hakkab lilleks minema. Kohapeal nägin muidugi Jürgen-Kristofferi - kes on maailmatuma ideaalne pillimängija ja joonistaja. Viisin ta kokku Väikese Printsessiga, kes on õnnetu, et ma enam temast ei kirjuta ega üldse.Aga ausalt öeldes ega ma viimasel ajal kirjutagi eriti palju. Rohkem nagu lihtsalt unda mööda maad ja ilma ja tunnen seda inimlikku ahastust või midagi. Just nimelt või midagi.
Noh, ütleme niimoodi, et ma ei julge isegi päris kindlalt väita, et ma hirmus õnnelik oleks kedagi kedagi kedagi kedagi igatsedes, sest ma ei ole üldse kindel, et sellel kellelgi kellelgi kellelgi kellelgi mind üldse vaja on. Aga noh - hea tunne on väikses linnas esiteks kõikide hääde inimeste otsa komistada, keda aegade jooksul kohanud-armastanud olen. Jah, nägin isegi oma naabripoissi Jaanust ja oma vene keele õpetajast Ly Kõivu, kes viimased seitse aastat on andnud rohkem ikka inglise keele tunde kui vene keelt. Sellepärast ta seal EATEl muide oligi - ja mina olin EATE pärast Pärnus. EATE on Eesti inglise keele õpetajate assotsiatsioon. Ja seal oli hästi tore Ülle Türgi ettekanne Inglismaa poliitika ajaloost. Kust ma leidsin - Magna Carta laulu. Ja seal ma siis olin ja sain teada natuke seadustest ja mõtlemistest. Kõige rohkem meeldis mulle aga Steve Leveri ettekanne "Moving On" teemal - targad õpilased ehk siis erivajadustega selles mõttes, et palju andekamad ja seoses sellega ka ilmselt palju keerulisemad lapsed, kellega õpetajad peavad töötama. Kõige põnevamad ongi need tegelased, kes sind oma uudishimuga närvi ajavad ja õpihimuga ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar