28 august 2015

Värsiõpetusest arvustusteni välja

Kui hra Põldmäed lugema kukkuda. Ja seda vahel ju juhtub. Keegi ei saa mind selles osas takistada. Kahju muidugi, et ta ennast maha tappis 1979. aastal. Aasta enne seda ilmus tema värsiõpetus. Kogemata oleks nagu kirjutanud värviõpetus. Misse musikaalsus keeles ikka muud on kui värvid. Ja seal oli üks kummaline ja natuke mõtlemapanev lause selle kohta, kuidas 1910ndateni ei olnud luuleteooriat muul moel olemas kui arvustustes. Siis ma hakkasingi mõtlema, et äkki peaks lihtsalt tegema väikse luuleteooria uuringu - kaasaegsetes Loomingu, Värske Rõhu, Vikerkaare arvustustes.

Et mismoodi arvustajad tajuvad luule keelt, meetrikat, stroofikat - et mis on nende meelest ilus ja mis on kole. Ja vaidleks nagu mõnele asjale vastu ja kiidaks mõnda asja takka. Annaks nii öelda hinnangu, et mismoodi mina viimased 1990-2015 luuleteooriat arvustustes tajun. Ehk ei tajugi. Aga põnev on see igal juhul. Eriti viimastel aastatel, kus ikkagi on midagi vastuolulist ja kahesuunalist arvamist selle kohta, mismoodi luuletama peab. Ega ma nüüd ise ka päriselt ei tea. 

Eks ma ka ju luuletan, aga üldiselt oma tekste ma väga luuleks nimetada ei suuda. Lihtsalt - kuidagi piinlik hakkab. Ma olen muidugi olnud ka selles olukorras, kus mulle on otse välja öeldud, et see nagu päris kirjanduse alla ei käi, mis ma kirjutan. Hoolimata kõikidest Luulelahingutest ja Jüri Üdi saadetest. Hoolimata isegi ühest kummalisest plaanist, mis jäi õhku rippuma. Kaardipakiplaanist. Naiselikust ja ilusast.

Ega ma nüüd ei tea ka - kas ma sinna sobiksin. Oma enamasti krunni kistud juustega ja hiigelprillidega. Enamasti püüuga jõuda - kunstinäituse avamisele nii, et saaks mõne lonksu veini ja kaduda paljude kohalolijate vahele ja samas neid kõrvalt kaeda. Samamoodi mõnele põnevale muuseuminäitusele - Kumu on endiselt üks mu suuri armastusi ja arhitektuurimuuseum. Pole midagi teha, olen harjunud majarütme papaga peale passima ja  need elavad mu veres. 

Aga keeles on ka rütm ja need tegelased, kes seda rütmi tabada püüavad. Rõhudes tegelikult ühele neist keeletasanditest: 
* foneetiline tasand
* morfeemi tasand
* leksikaalne tasand
* lausestustasand
* fraasiühendite tasand
* semantiline tasand
* kompositsiooni tasand
* ideetasand

Ja tõenäoliselt võib ka arvustusi lugeda, mis mingit tasandit enam uurivad kui teisi. 

Kommentaare ei ole: