Lotta

See kohatine keeleline üksindus, kuhu ta mõnikord täiesti alateadlikult sattus. Ta vanaema ja ema rääkisid temaga ainult vene keelt või midagi sarnast. Mida rohkem lõpu poole, mida jõuetumaks muutus vanaema, seda vähem rääkis ta temaga puhast vene keelt. Nüüd kui ta mõnikord oma vanatädile Lasnamäel külla satub, ei mõista ta seda tema jaoks jõhkrat temperamenti. Vanaema polnud selline. Temas oli püsiv tragidus, mis kulmineerus diskreetsuse ja tähelepanelikkusega, millist Lotta kuskil mujal kohanud polnud. Vähemasti mitte venekeelses keeleruumis või kui siis ehk ühe oma lapsepõlvesõbra emas, kes oli samasugune väga hoolitsev, väga tähelepanelik ja väga diskreetne. Lotta vajas seda teatud sorti suutmatust küsida valesid küsimusi, vajas ettevaatlikkust, mida ta nii tihti enam ümber kohtas.
Teda ärritas ülevoolavus, mis kaotas oma piirid, mis lõhkus tema piiridesse sisse ja vihastas teda kõige enneolematumal moel mõnikord. Kuidas sa julged? Oli sageli Lotta küsimus tollele kujuteldavale tädile Lasnamäel. Mõned küsimused ja neid tekkis mõnikord juurde ja nad ilmusid eikuskilt kohale ja ärritasid. Nagu näiteks see küsimus, et mis siis ikkagi juhtus - vanaemaga või vanatädiga või Lotta emaga.

(kõigiti hädavajalik pooldiskreetne pildike inimesest tänaval, umbes nagu Lotta) 

Keegi ei teadnud. Lottast sai tänu eestikeelsele ümbrusele eestlane. Juba lapsest saati - sest ta oli sündinud kaheksakümnendate keskpaigas ja Nõukogude liit hakkas mõranema päris kõvahäälselt ka eestikeelses lasteaias kaheksakümendate lõpus. Ta kuulis, kuidas väikesed lapsed jälestasid kõvahäälselt punast värvi ja vene keelt. Tema esindas ühte neist pingsamalt, kui teisi. Lotta oli väike tüdruk, kes tükk aega ei julgenud kellegagi lasteaias suhelda. Vanaema tõi ta kohale ja Lotta nuttis alati hirmuäratavalt kaua, sest ta ei kuulnud vanaema häält, ka tema  keelt mitte kuskil. Kõikjal räägiti eesti keeles. Lõpuks ta loobus otsimast. Lapsed vaatasid teda alati imelikult - sest tal olid kõige tumedamad juuksed kogu lasteaias ja kõige teistsugusem ema-isa (vanaema). Mõnikord mõtles Lotta, et ta ei saa täpselt aru nendest ema-isa kontseptsioonidest. Tõenäoliselt ei mõelnud ta veel päris nii keeruliselt. Nagu ta ei saa ka vene või punasefoobiast aru.
Ema oli lihtsalt ühel hetkel lakanud olemast. Sellest ta sai aru. Teismeliseeas haaras ta sellest ema mitteolemasolust nii tugevasti kinni, et Lotta tundis end kuidagi eriti palju kannatanuna. Hiljem haaras ta veel paljudest rasketest probleemidest kinni ja tundis end veel rohkem ohvrina. Tegelikult oli ta üsna heal järjel isa tütar, kes oskas põngerjast saati kahte keelt, käis vanaemaga pühapäeviti kirikus. Tal oli tõesti väga äge vanaema. Ja hiljem õppis kõrgkoolis, sest see oli ainuke asi, mis ta teadis, et tuleb teha õppida, magistrikraadini tähtsaid aineid.
Igal juhul - tema küsimishirmust - mis võis kohati areneda puhtaks lolluseks - tulid ka Lotta probleemid. Näiteks ta ei julgenud sageli inimestelt küsida, kas nad saaks talle vastu tulla. Kas nad saaks teda aidata? Kas nad saaks ühte või teist asja? Temas tekitas see alati väga mitmetahulisi ennastõhkavaid ebamugavaid tundeid. Näiteks üritas Lotta viimased pool aastat rääkida oma töökaaslasega tolle ärritavast kombest tulla tööle, nende kenasse kabinetti ja teha suurpuhastus mitte ainult enda vaid ka tema laual. Kõik need nimekirjad tegevustest, mida tuli teha, kadusid, sest need olid valgetel lipikutel mööda lauda laiali. Aga töökaaslasel oli häire, millest oli ka Lotta häiritud. Aga kuidas tulla selle lausega välja, et ärgu tõstku tema laual asju ümber. Diskreetsus lükkas Lotta tavaliselt oma kohale vaikselt istuma.