Mõtlemapanev Teele Lember ja tema süstemaatilised unistused

Lugu nüüd selline, et lugesin ja ilmselt loen veelkord Teele Lemberi luulekogu "Süstemaatiline unistaja". Päris vastik kogu on. Sellist ekstaatilist vihastamist nagu Sveta Grigorjeval on, tal nagu ei ole või see on päriselt vihane värk või kuidagi hirmutav värk. Tekstid vahelduvad tuld pilduva kurjustamisega. Loen ja olen natuke hämmingus. Mulle tundub see kuidagi võõras. Ma ei tea isegi miks. Ahjaa, vananemisega kaasnevad nähtused, kolmekümnendate algusega nähtused, millest ei oska midagi arvata pringi pepuga kaasnevad nähtused. Naised, kellele pole antud. Ega neid mehi ka on, kellele pole antud. Miskipärast on nii, et ühel hetkel hakkad mehi enda ümber hoopis teisiti vaatama, kui näiteks 21-aastaselt, 14-aastaselt või isegi 28-aastaselt. Et olgu ilus ja liibukates ja olgu põrgulikult andekas ja tark, et olgu mul alati põnev ja huvitav ja üldse. Või noh, lõpuks vaatad, et on ikka imelikud inimesed, need noored inimesed, teise sisemusse üldse ei viitsi vaadata. Ühel hetkel. Aga see vist võtab aega ütleme noh küllaltki kaua.

Ega me siin Henrykuga mingi päev rääkisime ka mingitest Voolaidudest ja muudest sägadest, kes oma kinnismõttelistest traditsioonilise perekonna jamadest tuututades tunduvad nagu kamp veidrikke. No mida sa tuututad, enamus inimesi, see on siis 85-90 protsenti elanikkonnast tahaks elada tittede (võib-olla ehk vähem) ja vastassoost partneriga. Paljudel neist see õnnestub? Nii monogaamselt? Nii ilma igasugu emotsionaalse ja füüsilise vägivallata (ja ma ei räägi tülidest, kus inimesed uurivad teineteist)? Selliste juttudega inimesed tunduvad lihtsalt lollid ja elukauged või neid lihtsalt ei huvita mitte midagi peale nende isikliku mugavuse. Mingi päev hakkasin mõtlema oma vanaema peale, jälle - jaa!. Kui tema oleks sotsiaalminister, siis ta ilmselt tegeleks naiste turvakodudega, tegeleks lastega. Jaa, tegeleks! Eelmisel kahel aastal tegeldi mingi mögaga, millest me tegelikult ei tule niisama lihtsalt välja. Mõnede jaoks on see kohutav, kohutav, kuidas neilt on n-ö ära võetud tavapärane mõte perekonnast. Mõte? Jeesus, tegele omaenda laste ja naisega, hoolivuse ja tähelepanuga. Ja ma olen kindel, et eks nad vahel tegelevad ka. 

Igal juhul "Süstemaatiline unistaja" on vägagi kaasaegne, õigemini küll eelmise aasta kaasaegne teos. Seda on tunda läbi ja lõhki. See on kurb, frustreeriv, samal ajal kohutavalt naljakas, eneseirooniline. Võitsin odavat populaarsust Virgnia Woolf ei karda sind feisbuki grupis, kuhu postitasin Teele Lemberi luuletuse "tere vana hea eesti mees". Ja see tekitas minus nii palju erinevaid tundeid. See oli otsekui kokku pandud kõikidest erinevatest artiklitest, mida oleme lugenud seoses meeste arvamisega naistest. Võib-olla peaks asja vaatama ka teise nurga alt, ehk naiste arvamisega meestest? Üdini seksualiseeritud maailm, kus ainuüksi uksest väljumine ja enda ilusaks tegemine viib varem või hiljem pilkudeni, mis võivad olla rõvedad, inimesteni, kes ei oska ennast tagasi hoida, kes nõuavad neid ümbritsevatelt, olgu need naised või mehed mingit armastusromaanilikku käitumist või siis pornosaidilikkust? 

Minu meelest on eelnev jutt natuke poolik. Ma arvan, et ka Virginia Woolf on selle koha pealt poolik, aga ta peabki olema, kui viimased 2000 või enamgi aastat on räägitud mehe türast, aga ei ole juletud rääkida naise kliitorist, siis on probleem. Fakt on see, et mõlemat on vaja, et me toimiks normaalselt. Ja ma ei räägiks, et mehi on alati sõna otseses või siis kaudses mõttes türastatutena vaja. Pigemini ikka täiesti tavaliste tegelastena, kes hoolivad iseendast ja endast ümbritsevast. Üks suurimaid türasid oli muidugi hra Trump, kes andis õiguse kõigil nagu ehtne jobukakk käituda, üle kogu maailma, andis mehele, sellele nii-nimetatud "tõelisele mehele", õiguse öelda ja olla, nii nagu talle meeldib. Ja eks see tekitabki tunde, et ehk nii ongi okei, et äkki peakski niimoodi oma asju ajama. Ausalt öeldes oleme viimase 300 aasta jooksul ära kasutanud erinevaid resursse, mille olemasolu on hetkel taganud meile mugavuse, just selle mugavuse, et ainsa nupuliigutuse kaugusel on investeerimisfond. Meid ei huvita sisuliselt, mismoodi me raha teenime, meid huvitab ainult selle hulk. Selles plaanis me olemegi türapead. Kõik ka naised, või ehk tuleks öelda, et eriti naised, sest nad ju tegelevad kõige tihedamini tittede saamisega. 

Kuidagi jah. Kõik see Teele Lemberi tekstide läbi saagimine viib mõtteni, et ja siis on veel Doris Karevad, kes ilulevad, vaatavad inimese sisse, eksistentsi sisse, või Piret Põldverid, kes kõnelevad sellest, mis oli, ja kuidas oma lapsele selgeks teha, et see on see, noh see, teadküll see, tuttav, kas sõber,  küsib laps. Mitte ükski luulekogu ei saa ilmselt kunagi olla nende erinevate naiseks olemiste võimalikkuste kandja. Mitte ükski väike hiireke ei esinda kogu maailma korraga. Ja ükski inimene või maailmatunnetus. Sellepärast tulebki rohkem lugeda ja maailma vaadata, ehk isegi näha. Aga jah. Jahmatav tunne, et ma ei ole kunagi enam see, kes olen praegu või olin eile. Ilulemine pole ilmselt päriselt minu teema, nagu ka vihane nõudmine, kuskil mujal on see. Samas ütlen ausalt, et ei jaksa tegelda ka lihtsate asjade sõnastamisega enda ümber. Ei jaksa rääkida, mis tunne on süüa teha, ja kuidas kuidagi sügavalt mu seest tuleb välja vanaema uudishimu söögi ja sellega seonduva suhtes. Ma polnud selline ütleme viis-seitse aastat tagasi. Aga kõik muutub olukorras, kus inimesed minu ümber muutuvad, kus tekib tunne, et mitte ükski liigutus, mis ma teen, pole ainult endale, vaid selle taga on alati suurem süsteem. Ehk algab see mõte aga sellest, et ma armastan. Ja võib-olla kõik inimesed jõuavad varem või hiljem sellesse olukorda, kus nad armastavad, ja see muudab nende ümbrust ja maailma. Aga nagu kõikide teiste asjadegagi - ei tohi liialda isegi armastamisega, isegi nii lihtsa ilusa asjaga. 

Tädi Nadja ja vanaema Nastja

 See oli vastik aasta. Vähemasti Katjale tundus, et see on vastik aasta. Ta oli väike vihane plika, kes elas vanaemaga täiuslikku elu, ehitas naabripoistega täiuslikke lumeunne, aga ta vihkas kooli. See algas ebamäärasel ajal - mingi kell 11.00 või 12.00 päeval. Katja läks magama, kell kaheksa õhtul ja tõusis seetõttu ka umbes samal kellaajal - tavaliselt isegi ehk pisut varem üles. Vanaema Nastja oli Katja tõusmise hetkeks palvetanud, kanu toitnud, süüa teinud juba kaks-kolm tundi. Ja Katja pidi ootama paremat hetke-aega, millal kooli minna. Tavaliselt seisis ta hommikupäikesest laiguliseks muutunud kööki ja kuulas Vikerraadiot suurest kasepildiga raadiost, mis isa oli vanaemale kinkinud. Isa oli muidugi onu. Seda ei tohtinud ära unustada. 

See oli imelik aeg, kui kooli sattusid erinevad inimesed üle kogu maailma. Nende väiksesse armsasse Võrusoo põhikooli, mida juhtis tol hetkel Rudolf Mürk. Pikka galatne mees, keda kõik lapsed tema perekonnanime pärast kartsid. Katja kartis ka natuke. Kõik olid võrdselt vaesed ja kõik olid võrdselt eestlased, välja arvatud loomulikult Katja. Siiani mäletas ta mõnitusi lasteaiast tema venelaste ja punase värvi osas. See läbistas teda natuke ja tal oli hirm. Vanaema ei pannud seda tähele. Nad käisid endiselt kirikus igal pühapäeval. Kirik oli vanaema Nastja jaoks pidepunkt, millest Katja võib-olla mitte kunagi aru ei saanud. Aga talle meeldisid inimesed, kes olid vaimustatud tema lapseks olemisest ja vilkusest. Vana preester torises põhjalikult sellepärast, et Katja ei ohjanud ennast, Nastja jaoks oli see lihtsalt igapäev. Ta ei muretsenud. Tema lapselaps teadis, kes ta on ja ei häbenenud seda, see oli ilusam, kui kunagi varem tema elus olnud oli. 

Nastja mäletas, kuidas Karla häbenes eestlaseks olemist, mäletas, kuidas inimesed häbenesid kirikuskäimist, jumalasse uskumist, seda, et nende vanemad olid edukad kaupmehed, seda, et neil olid lambaid ja lehmi natuke rohkem, kui teistel. Lõpuks ei pidanud seda häbenema. Ega Nastja ka ei häbenenud, kui kanad said rohkem tibusid mõnel aastal või kui laps oli armsam, kui teised lapsed ja naasklim. Ta ei olnud otseselt uhke ka, temas oli piisavalt alandlikkust, et mõista, et mõnele lihtsalt anti rohkem, see ei tähendanud alati, et ta töötanuks rohkem või teinuks rohkem, aga see ei tähendanud ka, et ta ei oleks selle nimel vaeva näinud, et tal oli rohkem lehmi, lambaid, sigu. Ja mõnikord, kui vaikus võttis maad, siis Nastja tänas Jumalat, et talle oli siiski jäetud Katja siia Kagu-Eesti nurka, pisikesse linna, inimeste juurde, kes tegelikult, ja kirikus neid oli, hoolisid neist kahest. Nii nagu tema ise oli eluaeg hoolinud väikestest poistest ja tüdrukutest internaatkoolis, millest sai piirivalve garnison. 

Vabadus meeldis talle väga, aga eelkõige sellepärast, et ta teadis, mis tähendab vabaduse puudumine. Tema õetütar käis neil aeg-ajalt Tallinnast külas. Katjakese lemmik. Tädi Nadja - nagu Katja teda kutsus. Juba imikuna oli Katjale meeldinud tädi Nadja enesekindel teadmine, kuidas asjad käivad, kuidas asjad on. Tädi Nadja jaoks oli tema tädi Nastja üks imepärane proua, kellel kuidagi oli õnnestunud need hirmsad üheksakümnendad rahaliselt ja emotsionaalselt täitsa inimlikult üle elada ja kes miskipärast kuulas venekeelset AK-d Eesti televisioonis, nii nagu see oleks täitsa normaalne saade. Nad valetasid. Need nõmedad kultuuritud eestlased valetasid, olid alati valetanud. Mõnikord hakkasid nad kaks prouat karjuma teineteise peale ja Katjake ei saanud aru, ei saanud kunagi lõpuni aru, sest tädi Nadja oli endiselt kõige hurmavam ja energilisem isend tema maailmas, koos pisikese koerakesega ja uhke soenguga. Ta oli lühikest kasvu ja väga sõnakas. Oli kogu elu olnud. Väga erinev vanaemast, kes ei lubanud endale kunagi ülbust, isegi siis, kui tal oli selleks õigus. 

"Kas sa siis arvad, et see on normaalne, et mõnel inimesel on mitu lehma... Et kui tal ei ole vaja, siis ta teeb sellest mitmest lehmast raha? See on ju tegelikult riigi oma, riigil oli õigus ära võtta need liigsed lehmad..."

Nastja vaatas maha ja ta oli seda kõike näinud, nii Pankjavitsas, kui ka Obinitsas, nii Petseris, kui ka Võrus. Ta oli oma silmaga näinud, kuidas inimesed jäid ilma oma elutööst, kuidas neist tehti vaenlased, kuidas naabrid ässitati naabrite vastu, kuidas perekonnad lahutati. Ta püüdis meelde tuletada, kuidas tema eestlased mehe perekond otsis varju, otsis kohta, sest nad olid liiga haritud, nende peale oldi kadedad. Tal oli piinlik, et kadedus lõi ühel riigikorra hetkel niimoodi lõkkele, et kasvatatigi üles üks põlvkond inimesi, kes teadsid paremini, kui Jumal või paremini kui saatus, mis tähendab töö tegemine ja tasu selle eest. Vanaema ei häbenenud, et tal oli asjalik tütretütre isa, kes teadis riskida ja võimalustest haarata. Temas oli alandlikkust inimeste töö ja tubliduse ees. 

"Riik on midagi nii suurt ja laia, et ta ei vastuta mitte millegi eest. Ma nägin kogu oma elu lapsi, kelle eest riik vastutas. Nad olid eikellegi omad. Neil polnud kohta ega õde ega venda ega vanemaid, mina ja kasvatajad vastutasime, aga kas me saime ka vastutatud. Lapsed vajavad tähelepanu ja hoolt kogu elu, neil on vaja konkreetseid vanemaid. Isegi kui vanemad on üheksale lapsele vanemad, siis need vanemad hoolivad oma üheksast lapsest rohkem, kui mina kahekümnest jõuan hoolida. Nii on lehmadega ja lammastega ja kõigega, mis inimene endale on teeninud või saanud ise tööd tehes. Ta oskab seda numbrit suuremaks ajada, ta teab, kuhu minna. Seda ei saa ühegi riigiga või mistahes süsteemiga nende loomade või inimeste suhtes hoolivamaks teha. Sa ju tead seda."

"Mis hoolivamaks, aga kus on õiglus?"

Mis oli õiglast selles, et tema tütar suri kolmekümnenelja-aastaselt rinnavähki? Kus see õiglus siin oli? Nastja vaatas oma õetütart ja ei saanud aru. Mis oli õiglast selles, et ta ei saa ilmselt aastakümneid enam oma sünnikülla sõita, oma sugulasi näha? Mis oli õiglast selles, et tema esimene mees suri II maailmasõjas kõige jõhkramate vägede vahel? Mis oli õiglast selles kõiges. '

"Aga mis siis oleks õiglane?"

"Igale ühele tema võimete põhiselt ja tema vajaduste järgi."'

Nastjale tuli meelde, kuidas staarlüpsjad ostsid igal kuul endale uued kleidid, sest nad olid lakanud ühel hetkel pesu pesemast, tüütu tegevus. Kõige raskema füüsilise töö kõrval, said nad ka kõige suuremat palka. Samal ajal meenus talle nende internaatkooli juhataja Ljudmilla Miravtseva, kes kandis alati ühesuguse lõikega elegantseid tumedaid kleite, mille tipuks oli valge kroogitud krae. Ta oli ilus. Paari aastaga hakkas ta kasutama ühistranspordi asemel isiklikku autot, temast räägiti, et ta kodus olid vana head kirjandust. Kõik see väljapeetus, hämmastas inimesi ja tegi kadedaks. Eks need lüpsjad oleks saanud endale lubada praktiliselt kohe kahe-kolme kuu palgaga uhket autot, neile oleks selleks isegi luba antud, aga nad ei tahtnud seda teha. Miravtseva pidi ennast tagasi hoidma, sest tema palk oli kaks korda väiksem, sest ta tegi ju midagi nii iseenesest mõistetavat. Vanaema Nastja imetles teda rohkem, kui neid teisi. 

"See on alati ju niimoodi, et vajaduste põhiselt, selleks ei pea riik vahele tulema, et öelda, mitu lehma sul on või kui palju sa palka pead teenima. Palka teenid ikka ise."

"See oli ju jube aeg, kui sa suureks kasvasid, lausa kohutav aeg. Minu isa rääkis, kuidas nad pidid sööma mingit ilgust seal eesti talus, kus nad käisid sulasteks."

"Jah..." Nastjale meeldis küll too vana Konkov, aga ta oli rumal. Nii nagu need lehmalüpsjad. Kindlasti polnud ta valmis oma õetütrega selliste asjade pärast kurjustama. Ta lõi käega. Kindlasti polnud ta valmis ütlema, et oli ka paremaid viise, kuidas abielluda tema vanema õega ja millal lapsi saada. Miskipärast teadsid seda tüdrukud Kreenholmis ja Riiaski, kuhu ta pooljuhuslikult oli  kolmekümnendate lõpus ja neljakümnendatel sattunud. 

"Kõik ajad on kellegi jaoks kohutavad ja kellegi jaoks siiralt õiged ja head ajad. Sa ei mäleta enam, kui õnnetud olid need inimesed, kes rongi viidi ja Siberisse, sest sa olid vähem kui kümme, ja sulle räägiti, et nad peavadki minema, samuti ei mäleta sa neid inimesi, kes tulid Siberisse viidute korteritesse elama, kes polnud kunagi näinud, mismoodi elatakse linnas, sest sa ei mäleta. Sa ei ole seda elu elanud. Ega minagi ei saanud seda elada. Sain endale sõjateenete eest väikese talu, mis kuulus kord kellelegi teisele, kes tõenäoliselt samamoodi viidi metsa või Siberisse ja nii pidi edasi minema. Minu õnn, kellegi teise õnnetus. Kas inimesed väärivad õnnetust sellepärast, et nad on olnud hetkeks väga õnnelikud?" 

"Aga kõik see hea, mis tuli. Teil pandi kool kinni, sa said vaid neli klassi käia, minu ema käis kaks klassi. Raha ei olnud. Arstiabi saime tasuta alles nõuka ajal."

Netflix ja muud toredad asjad

 Viimased paar nädalat on möödunud "Cobra Kaid" passides. Khuul värk! Elame kaasa Johnny Lawrence ile - noh enamasti ikka talle. Kuigi egas Daniel Larusso on ka täitsa khuul oma kauni naise ja armsate lastega. Õigemini küll ühe armsa teismekaga, teise jubeda paksu väikse kurinahaga. Nii see käib. 

Õigemini küll nemad on vaid taustaks uute noorte kasvamisele. Igatahes ma olen tundnud ennast juba kakskend neli tundi järjest ebamugavalt, lihtsalt sellepärast, et üks noortest kangelastest, kes õpib karated põrutab selja puruks, mitte matil, eksole. Jõuan tööle ja mõtlen, et kuidas poiss jalad alla saaks, miks ta jalgu pole alla saanud, mis edasi saab ja nii edasi. Ühesõnaga - sari tõmbab täielikult endasse. Mõnus on. 

Bensiinijaama kuninganna teeb bensiinijaama ilusaks

Üle pika aja võtsin ette ühe nõukafilmi, mille peaosatäitjaks pidanuks olema Terje Luik, kes aga nagu me juba teame, ei tahtnud saada näitlejaks, vaid sai hoopis aednikuks. Tema asemel oli Nadežda Rumjanitseva. Säravate silmadega imeline kärtsakas preili, kellest me tegelikult kõik vaimustume tema nõidusliku särtsakuse tõttu. Teda vaadates tuleb ikka tädi Nadja meelde. No nii kihvt ja armas oli ta. Kui ma olin laps, olin temast lihtsalt metsikult vaimustunud - tema kärtsakuse, otsekohesuse, aususe jne tõttu. Eks Henryku ema ole ka miskit sellist - aga väga väga vahva tegelane on! Või noh tegelikult tuleb öelda, et Ljudmilla Dobrõivetšer on see imeline tegelane. 

Suurtest unistustest täis pisike imearmas tüdruk, kes tahab kord telediktoriks, siis jääbaleriiniks, siis stjurdessiks - aga ei saa ta midagi. Umbes nagu mina. Ja siis saab klienditeenindajaks, algul on raske, võib isegi öelda, et paha, aga siis muudkui võtab endale ülesandeid juurde ja kasvatab kangemat iseloomu ja tugevamat kätt ja mõtet. Klienditeenindus on küll sealsamas bensiinijaamas - aga see muutub ühel hetkel ikka korralikuks korra ja puhtuse tagaajamiseks. Ja oma klientide vajaduste ja soovide sõnastamiseks ja rahaks mõtestamiseks. Puhta kapitalistlik värk tol Hruštšovi ajal. Lausa naljakas. Eriti kui samal päeval kuulda katkendit Orwelli "Loomade farmist". Nii et jah! Siin me nüüd siis oleme! Kõik on ehk pisut liiga roosa ja nunnu ja armas, aga lõppkokkuvõttes ikkagi ilus-ilus-ilus! 

Kõige parem lause, mida olen üle pika aja filmis kuulnud: mitte töökoht ei muuda inimest ilusaks, vaid inimene teeb oma töökoha ilusaks. 

Eks ta olegi nii. 

Nõiduslikke filmielamusi! 

Need, kes vene keelt oskavad, võivad vaadata siit: Королева бензоколонки

Katja läheb kooli

Katjale lasteaed ei meeldinud - seal oli liiga palju teisi lapsi ja nad kõik rääkisid hoopis teist keelt, kui vanaema kodus. Naabripoiss meeldis talle ka rohkem. Oli selline üksik laps nagu Katjagi, ronis aia otsa ja istus seal. Vaatas Katja poole ja egas nad mängisid ka. Mõnikord rääkisid päris tähtsaid jutte ka. 

"Sa ikka tead, et Maa tiirleb ümber Päikese," ütles naabripoiss. 

Tüdruk muidugi ei uskunud seda hullu juttu. 

Ei, Katja polnud seda veel koolis õppinud. Üldse oli koolis vastik. Esimene klass, lühinägelik tüdruk karmide silmadega kaamerasse vaatamas. Vanaema Nastja otsustas, et vähemalt esimesel koolipäeval võiks tüdruk ilus olla, ehk siis ilma prillideta. Ega ta oligi ilus - ilma prillideta. Aga ta ei näinud essugi, nii et sellest ilust polnud suurt kasu. 

Ta oli kõikidest teistest lastest erinev. Vähemasti talle tundus niimoodi. Eriti teises klassis. Ja kõik oli tunnis huvitavam, kui see tüütu õpetaja, kes nõudis tähelepanu ja küsis, et miks üks või teine ülesanne tegemata on. Eriti huvitav oli Ann, kellega nad olid tuttavad juba enne kooli. Anni ema käis vanaemalt maasikaid ostmas. Ann oli eriline. Suurte siniste silmadega ja hele-hele-pruunide juustega. Hoopis teistsugune, kui tumedapäine, lühikesevõitu, prillidega Katja, kellele meeldis ronida rohkem, kui ükski teine asi ja jutustada. Lugemise, kirjutamise ja matemaatikaga oli muidugi jama. Tal ei tulnud need sugugi välja. Tunni segamine oli aga otsekui plaanitult temasse kodeeritud. 

Nii vahetati Katja pinginaaber teises klassis välja poisiga, Raidiga, kes oli vaikne ja tõsine. Ann viidi viimasesse ritta Oliveriga, kes ei olnud suutnud kah vaikne olla tundide ajal ja segas oluliste ainete õppimist koos Raidiga. Igal juhul sai Oliver selle peale tohutult pahaseks, et Rait temaga enam ei istunud. Nii algas väikest viisi Katja tagasikiusamine. Iga kord, kui Oliver klassi ette kutsuti ja ta pidi ette lugema või jutustama mingit teksti, siis möödus ta Katjast ja lõi teda kas õpiku, töövihiku või õpilaspäevikuga kõvasti vastu pead. Õpetaja lihtsalt istus ja ignoreeris. 1990ndad, mingi imelik väike tüdruk, kes kirjutas isa kohale töövihikus Andri, kuigi oleks pidanud kirjutama Andres. Mingi imelik väike tüdruk, kes teoreetiliselt pidi olema tohutult vaene, sest tal oli ainult vanaema, aga ta oli üks esimestest, kes kandis 1991. aastal teksapükse ja üks viimaseid, kellele miskipärast oli vanaema ostnud koolivormi. Ta oligi kõige imelikum ja arusaamatum laps kogu kooli peale. Lisaks veel need jõledad prillid ja kohati isegi maitsetud isekootud kampsunid. Ta ärritas, sest meenutas ühteaegu justkui rikkaid ja vaeseid inimesi korraga. 

Igal juhul Nastja andis endast alati parima. Raha muidugi ei olnud praktiliselt kunagi. Aga see-eest olid kanad, naabrimehe piimalehm, kellelt hea raha eest iga päev värsket piima saada, mõnikord isegi sooja piima. Aed oli saadusi täis, kui käed olid töised, siis polnud neil kahel häda midagi. Ja see mees käis, see lapse isa kaks korda nädalas. Keset nädalat ja laupäeval. Oi ta oli Katja lemmik. Vanaemale tundus ta võõras, kuigi oma ka. Imelik oli, kui sarnane ta lapselaps sellele võõrale mehele oli. Need kummalised ühtelangevad näojooned, millele muud seletust polnud, kui et geenid. Alguses laps võõrastas teda. Päris kõvasti. Aga lõpuks ikka onu Andri siin ja onu Andri seal. Nastja ei osanud seisukohta võtta. Ju siis nii pidigi olema. Ei jaksa ju kogu aeg öelda, et aga mina. Ta oli taustajõud, pidevalt kohal, pidevalt sööki tegemas, sööki kasvatamas, pesu pesemas köögis. Nastja ei sallinud pesumasinaid, peale selle räägiti igal pool sellest, kuidas noored naised said elektrilööke pesumasinatest! Jesver seda jama veel vaja. Ta mäletas, et kaheksakümnendatel sai ta pesumasinatalongid ja andis need kohe ära. Ta lihtsalt ei osanud seda jõledust kasutada. Võib-olla Jelena oleks osanud. 

Katjat oli raske aidata kooliasjades. Nastja ei osanud keelt, ei teadnud, kuidas on vaja last distsiplineerida justnimelt õppimise tarvis. Kuidagi olid nad kahekesti numbrite kirjutamise selgeks saanud enne esimest klassi, aga eesti keeles lugemine käis Nastjal endalgi üle jõu. No palju neid raamatuid neid kodus oligi? Kõik olid mingid veidrad sõnastikud, mis vanaisa Karla oli miskipärast endale ostnud, isegi mõni Muugi sõnastik, aga saksa-eesti ja vene-eesti ja isegi esperanto õpik, aga eestikeelseid raamatuid neil polnud. Noh muidugi see Karla onupoja Kristjani velskriks õppimise raamatud - kõik puha haiguseid täis, suured punnid punnitamas kehast välja. Rõuged. Jeesus! Ja muidugi Jelena kokku köidetud Nõukogude Eesti Naise ajakirjad. Nastja ei osanud ja olgem nüüd päris ausad, ka ei tahtnud neid lugeda. Rääkimata sellest, et need oleks teda huvitanud. Mingil imelikul põhjusel aga olid need olemas. Tükike tütrekest pidi Katjale jääma, tükike tolle ajastut ja aega. Aga kuidas laps lugema saada, kui isegi lugeda ei oska korralikult tolles teises keeles, kus kogu riik asus, see tema peaaegu, et algne sünniriik - Eestimaa. 

Nastja oli õnnetu mõnikord oma piiratuse pärast, aga samas järjekindel. Kui tema lapselapsele öeldi, et õppigu selgeks vanavene keel, siis ta turtsatas. Oskaks ta lapselaps eesti keeltki, oskaks no lugedagi. Jama värk. No ei oska. Ja ega see õpetaja ei ole kena ka, muudkui kutsub lapsevanemate koosolekule. Nii hilja õhtul! Nastja oli harjunud kell kaheksa õhtupalvet lugema ja magama heitma. Siin korraga, et tulge kooli kell kuus õhtul! Lolliks olid läinud. Ja siis nad veel räägivad kõik ainult eesti keeles. Ta ei saa mitte millestki aru ja ta ei tea isegi, miks ta sinna minema peaks. Jelenaga küll ei pidanud. Või pidi? Jeesus! 

Ja nad tahavad, et lapsel oleks liim? Eelmisel ei pidanud mingit liimi olema! Vanaema keetis tärklist ja andis selle tööõpetuse tunniks kaasa. No see on ju ka asi, mida kasutada. Onju? Sellega saab ka liimida. Saab ju? Imelikud ajad - poleks elu sees arvanud, et sellisesse imelikku maailma jõuab, kus nõutakse poest liimi. Nastja oli sündinud pärast esimest ilmasõda, Vabadussõja ajal, sündinud ilma isata, kes suri kopsupõletikku keset põldu, põhimõtteliselt pärast teist ilmasõda saanud talu pidamiseks ja kõik asjad pidi suutma ise oma kätega valmis teha, alates ujumisriietest lõpetades liimiga. Ja paberit? Kust kurat nad nii palju paberit said, et sellega igasugu asju kokku liimida? Nastja raputas pead. Imelik aeg oli kätte jõudnud. Väga imelik.

Kui tütretütre isa tõi neile Soomest esimesed banaanid, siis oli põnev. Ja kui laps sai oma esimese jope, siis oli põnev. Aga kõik oli samal ajal ka kohutavalt võõras. Maailm hakkas muutuma teiseks, hoopis teiseks. 

Kuhu jätta laps, kui peab käima lõikusel

 Ega seen'd kõige hullem olnudki. Pisike maja. Päris neile kahele, tegelikult piisanuks kahest toast, aga oli kolm tuba ja kanadele kuur ja üks suur siga ka, kelle elupäevad tuli lõpetada. Aga oleks võinud halvemini minna. Katjal oli isa. Oligi. Nastja natuke imestas, et selline mees oligi see abielumees, kes kogemata sai endale tütre. Täiesti kogemata, vaevalt, et ta seda väga planeerinud oli. Jelena ka ilmselt ei planeerinud pikalt ja laialt toda pisikest. Aga lõpuks oli Katja kõik, mis alles jäi Jelenast. 

Ohkui kuri ta oma tütrega selle väikese tüdruku pärast oli. Ja nüüd polnud tal midagi alles. Isegi tema sünnikodu lükati eemale tema praegusest elust teisele poole piiri. Midagi selles riigikorras hakkas sarnanema sellele, kuhu Nastja sündinud oli oma venna ja õe juurde Pankjavitsasse 1918. aastal. Muutusega, mis tuhises läbi erinevatest inimestest. Katja käis eesti lasteaias ja aegajalt küsis ta pisike laps, et äkki saaks endale õe. Nastja ajas silmad pärani - õe? Seitsmekümneaastane vanaema pidi korraldama oma viieaastasele lapselapsele üksikvanemana õe. Põnev. Miskipärast tundsid vanamehed temasuguse vastu soojemaid tundeidki. Temasuguse - seitsmekümne kahe aastase vanamuti suhtes. Aga Nastja säras. See tuli otse tema seest. See lõputu elurõõm. Liiga kaua polnud paslik kurb olla. Sellegipoolest ta oli kurb. Ja sellegipoolest ta rõõmus ka, et elu oli andnud talle võimaluse lapsukese eest hoolitseda, et ta oli vajalik, et ta sai veel kasutada oma sisimat energiat ja jõudu - aiapidamiseks, kanapidamiseks, lapse kasvatamiseks. Isegi kui kahtlased sotsiaalametnikud vaatasid põlglikult tema kolgend-neligend aastat tagasi tikitud padjapüüre ja patju jahedas toas, kus ei Katja ega Nastja elada ei tahtnud, kus suri tema tütreke Jelena. 

Igasugust põlglikkusest tuli üle olla. Nastja vaatas, kuidas Katja võitles sisuliselt kogu aeg oma esimese klassijuhatajaga, ja ta ei osanud teda kuidagi aidata. Venekeelne memm versus eestikeelne kool - neli klassi haridust versus kõrgharitud pedagoog, kelle põlgusest võiks kirjutada pikki ja põhjalikke lugusid. Üleolekust ja ülbusest ka. Nastja proovis talle kuidagi teisiti läheneda, aga lõpuks lõi lihtsalt käega. Ju siis oli Katja emasse, Jelenasse, kelle hinded polnud ka just kõige paremad Obinitsa külakoolis. 

Kui Nastjagi rinnast avastati vähkkasvaja, siis läks temagi Tartu haiglasse operatsioonile. Muud ju üle ei jäänud. Vähemasti seda väitsid arstid ja tal ei olnud kavas riskida. No kellele neid tema tisse ikka väga vaja on. Aga nüüd hakkas tõeline korraldamine. Naabrinaisele, tädi Lindale, anti laps hoida. Lindale meeldis tohutult lugu sellest, kuidas Katjake oli tulnud päris titena koos oma emaga külla ja maitsnud ilusaid sibulaid tema köögist. Muidugi nüüd oli titt kasvanud tõeliseks paharetiks, kes ei osanud korda hoida, koristada, muudkui joonistas ja ei lasknud vanainimesel inimese moodi omas kodus ollagi. Tädi Linda, kes elas oma noorperega uhkes majas, esimesel korrusel, uhkes üksinduses, kelle mees oli ilmselt suurest ahastusest ennast ühel ilusal päeval Tamulasse uputanud, oli omamoodi puhtuse ja korrafriik, keda ilmselt isegi tema enda poeg kartis. Tema oli enda juurde võtnud kaheks nädalaks väikese väljakannatamatult energilise plika, kes oli ju ometi nii nunnu, kui Nastja teda näitamas käis. Nii nunnu! Ja siis korraga ei piisanud sellele pisikesele nolgile paberitest, mille peale joonistada, kääridest, millega lõigata, värvipliiatsitest, mitte millestki. Jube vastik plika oli. Ja ainus, millest Katja mõelda suutis oli vanaema. Vanaema siin ja vanaema seal. Kui vanaema lõpuks kohale jõudis, ühe rinna lõikuselt, siis jooksis ta talle sülle. Ta oli teda oodanud. Nii nagu väikesed lapsed ikka ootavad oma emasid-isasid. Inimesi, kes neist päriselt hoolivad. 

Vanaema lubas, et ta enam Katjat Linda juurde ei jäta. Tal oli piinlik naabritädi Hellelt abi paluda, aga pidi. Pidi pöörduma inimese poole, kes teadis, kuidas laste eest hoolitseda, pidi pöörduma inimese poole, kellel endal olid lapsed või lapselapsed ja kes ei ehmunud laste ettearvamatust oskusest asjad teistmoodi kokku panna või lahku tõsta. Pidi! Nastja oli ise ka pisut ehmunud, nagu oleks ta süüdi olnud selles, et tema lapselaps ei oska käituda korralikult. Noh, ei olnud just mingi printsess see Katja, ei kandnud kogu aeg kleite, ehkki üksvahe oli Nastja Katjale ikka päris mitu kleiti kokku ostnud. Aga issand, kui õnnetu tema imearmas lapselaps nendes kleitides oli, lemmikuks kujunes tüdrukule ikka see üsna kulunud puna-mustaruuduline sarafan, Seda sai ikka rikkuda ja sellega sai korralikult joosta ja ronida ja see oligi tema lemmikriietusese. Hellel õnneks olid lapselapsed! Viis tükki! Katjal ei hakka nende seltsis igav ja kui tekitabki segaduse, siis vähemalt koos nende ülejäänutega. 

Laenatud emadus

 Kõik hakkas peale. Lihtsalt nüüd küsiti Nastjalt, et kas ta on piisavalt terve ja normaalne, et kasvatada endast 66 aastat nooremat last, Katjat. Laps taheti talt ära võtta, õigemini Jelena oli korraldanud lapsele uued lapsevanemad, luteriuskliku pastori koos tolle naisega, kes olid üritanud ilmselt viimased viis-kuus aastat last saada. Senini edutult. Jelena oli nad kuskilt kuidagi leidnud, ainus palve oli, et tema tahab, et laps oleks tema kõrval surmani. Seesama Katjake. Nastja oli šokis. Oli juba siis šokis, kui tema tütre juuksed peast langesid, kui tema sale ja ilus tütar sõna otseses mõttes tohutult juurde hakkas võtma, sest mingid tabletid tegid ta suuremaks. Vanasti tähendas see ju head, see ju tervist. Ta ei saanud aru, et kolmekümnendate alguses liigub vähk mööda rakke kiiremini kui kolmkümmend-nelikümmend aastat hiljem. Jelena ka ei saanud. Jelena uskus, et Jumala poole palumisest aitab, ei aidanud. Valus oli. Iga jumala päev. Kõik ta suurimad lootused ja unistused seoses maja ja tütrega ja roosiaiaga, mida aina laiendada, kadusid valudesse, mis elektrilaengutena teda läbistasid, mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Katja kasvas. Kasvas kõigest hoolimata, kasvas sest talle oli elu antud, nii nagu tal oleks ükskõik olnud oma emast. Nastja muidugi teadis, et ei olnud. Laps oli tohutult õnnelik, kui ta Jelena haigusest ja valust hoolimata tema voodikese juurde liipas ja teda imetles. Titt sai kohe aru, lõhnast ja lähedusest tajus ta teda.

Kõige hirmsam oli see kuu, kui nad olid siiski lõpuks otsustanud Jelena rinnad ära lõigata. Laps kasvas, jooksis, naeris, tegi trikke, neidsamu, mida kõik lapsed teevad, neidsamu, mida Jelena oli teinud, kui Jelena oli kasvanud. Laps tegi oma esimesi samme. Ja nüüd, korraga tema nägi neid esimesi samme, neid liigutusi, mis olid vahvad ja julged ja üldse mitte hirmu või ebakindlust täis, nagu kõikidel inimestel tema ümber, Korraga esimest korda pärast haiglast tulekut, nägi seda ka Jelena. Neid samme, mis polnud esimesed ega teised ega kolmandad - need olid juba mitmekümnendad. Ja puhkes nutma. Ta oleks tahtnud olla osake nende sammude sirgumisest, kukkumisest. Nastja mäletas seda tunnet ja ta tundis korraga, et ta on emaduse oma tütrelt endale saanud. Ja tal oli valus. Need hirmsad sähvatused puutusid temasse ikka, kui ta kohtas oma lapselast tegemas asju, mis oleksid meeldinud ka tema tütrele.'

"Kas sa ei taha autoga sõitma tulla?" küsisid pastor ja pastoriproua. '

Katja vaatas neile otsa ja tahtis ikka, tahtis kohe kindlasti, talle meeldis nende tuliuus punane Lada, mis lõhnas hästi, isegi need kaks inimest lõhnasid hästi, aga midagi oli valesti. Ta tundis sügaval sisimas, et midagi oli väga valesti. 

"Mismoodi sõitma?" küsis ta vastuseks kahtlevalt ja vaatas vanaema poole, "Sõitma ikka, aga peab vanaema juurde tagasi tulema ikka..." '

Vestlused arenesid ja arenesid, Katja tundis end halvasti. Pastor ja pastoriproua sõitsid ära. 

Ja korraga, nii nagu ta kunagi oma elus veel polnud öelnud-olnud istus väike nelja-aastane tüdruk oma vanaema vastas ja ütles täiest südamest. 

"Ära anna mind ära." see oli tema ainuke lause, sellest lausest sai alguse kogu tänase päeva ja homse päeva tingitus, "Ma olen sinu oma. Ära anna mind palun ära." 

Olukord päädis sellega, et vanaema sarafan oli pisaratest märg. Laps lihtsalt nuttis ja nuttis ja nuttis. Ta ei jätnud. Need kirikulised olid kenad inimesed, aga vanaema oli ülekõige. Vanaema oli üksainuke, keegi, kes teadis, kuidas asjad käivad. 

Sõnastamise võimekus

Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et sõnastad aastate lugusid, et tekiks silme ette olukord, kus on olnud inimesed. See eelnev tekst rääkis ikka minu memmest, ei kellestki muust. Ma olen elanud oma elu lihtsalt, labaselt, minu kõrvalt on kadunud ainult tema ja alles on jäänud palju teisi hoolivaid, tähelepanelikke, olulisi inimesi, isikuid. Memme valu on meelest läinud. Õigemini sellest pole minule täiskasvanud peast, lapse peast, teisemelise peast mitte miskit meelde tulnud. Neid minu memmele haiget tegevaid asju oli korraga nii palju, neid ebamugavaid, vastikuid, mis kogunesid ühte kuusaastakusse. Lähedaste pereliikmete surmad (abikaasa, meheõde, tütar), rinnavähk, kolimine, tema kodumaa ehk Setumaa poolitamine - nii et ühele poole jäi Eesti Obinitsa-kodu, teisele poole Venemaa. Pankjavitsi - see küla, kuhu ta sündis ja kus ta kasvas ja kuhu jäi tema ema ja isa põrm, lõigati lahti Eestist, nii nagu oleks seal kah kasvanud vähkkasvaja. Esimesel Eesti ajal oli see ju ikkagi Eestimaa. Nii suured muutused läbi elada oma elu eelviimasel kümnendil, pluss veel kõigele lisaks saada endale kasvatada titt, noh selline kolmeaastane junts, kellest oleks saanud ju rõõmugi tunda, kui ta oleks paar korda nädalas-neli korda kuus kohale toimetatud, et olgu vanaemal kah natuke aega tite harimiseks. Imevärk! Tõesõna. Selliste sõnastamiste peale jõuab minuni aeglaselt kohale tema olukord ja tema armastus. Täna vaatasime toda uhket male-sarja, mis Netflixis näidatakse ja seal kah peategelane sai vist kõige lõpuks aru, et tema ümber on nii palju inimesi, kes on tema perekond, et ta pole kunagi olnud orb. Või õigemini ta on seda olnud vaid viivuks, kui ema lihtsalt kadus eksistentsi orbiidilt. Aga nad ju kaovadki, need õnnetud emad, kellel pole piisavalt antud. Minu isa ja vanaema on olnud suuresti hariduse usku, emal oli vist natuke teistsugune arusaam sellest, mis ei tähenda seda, et see poleks olnud tema jaoks oluline. Aga tema käed olid praktilise inimese käed, tema hing oli loodud koristama, korrastama, kasvatama. Pean nentima, et minu hing ehk siiski mitte. Võib-olla hakkab sellega tegelema minu tulevane titt või tema titt. Ei või kunagi teada. Igal juhul jah. Elu on mulle õpetanud, et kõige olulisem on üles leida endasarnased inimesed, kellega on lihtsam, aga perekond võiks küll natuke rohkem variatiivsust pakkuda. Seal võiks olla kirglikke kokkajaid, kirglikke lastekasvatajaid, insenere, kunstnikke, luuletajaid, pillimängijaid, stiliste (mu armas vennatütar, see vanem ja teismeline näiteks on kõva stilistikaplika), aga ka füüsikast hulle teadlasi, mu hea naabripoiss kuulus sellesse rubriiki, Jumalasse uskujaid, nagu mu memmeke, Belliisi suguseid kergelt hullumeelseid ja üliarmsaid boheemlasi, kes teevad trenni ja õpetavad mind ka. Ühesõnaga kõiksuguseid, sest veri ja päritolu teevad lihtsamaks eksistentsi. Nii lihtsalt on. 

Minekud Obinitsast

Kui palju asju oli juhtunud! Ta alles lapseas tütar oli korraga kolmekümnendates naine, kes pooltahtlikult abielumehega endale lapse oli saanud. Oh, oleks veel, et endale! Nastja seisis keset tuba, kus tütar oli suureks kasvanud ja vaatas päikesekiiri põrandal. Kuidas ta selle Karlaga ometi oma lapsukese saanud oli? Lapsukese, kes oli see täiskasvanud, kes rohkem täis ei kasva? Kuidas nad olid siia kolinud või noh Karla oli siia kolinud 1953. aastal. Siia, maale, sest temasuguseid nad linnadesse ei tahtnud, liiga palju, liiga häid töökohti, mis olid mõeldud ainult teatud kontingendile ja Karla ei olnud see kontingent, sest teatavasti oli ta haritud eestlane, mitte Venemaalt tulnu. Kuidas Nastja ema oli sabas käinud, et kuidas küll nii ilus naine endale eestlase võtab, koleda vana eestlase. Vale jutt puha! Karla oli ilus mees, isegi viiekümnendates, isegi  kiilanevana. 

Temast õhkus mingit vaikset rahulikkust, mis oli hoopis teistsugune, kui Nastja eakaaslastest meestel, neil kes olid sündinud 1910ndate lõpus ja 1920ndate alguses, neid, kes olid kas sõjas surnud või hoopistükkis sõjast surnud. Elu. Karla oli sajandialguse mees, kes teadis, et mis ka ei juhtu, alati tuleb säilitada rahulik meel ja pidulik olemine. Neid ühendas veel kummalisel kombel ka teadmine, et nad kuuluvad mingisse aega enne Eesti vabariiki ja aega enne Nõukogude Liitu. Nad mõlemad olid kirglikud kirikus käijad. Kuigi kirikud olid erinevad. Karla oli luteriusklik, Nastja õigeusklik. Igavikuline aeg, mis oli enne neid ja pärast neid, oli omane just kirikuskäijatele. Muidugi äkki see luterlik Jumal oleks tütrekest paremini kaitsnud? Nastja seisis keset tuba, voodi juures, seisis ja ei teadnud, kuidas korraga ennast ja oma elunatukest kokku kraamida, kuidas kolida lapselapsega linna, kui suurem osa tema elust oli möödunud maal. Aga pidi. Kolima sellesse majja, kus oli elanud viimased kümme aastat tema tütar, kes suri kõigi jaoks ootamatult vähki, kolima ära majast, kus ta oli õnnelik, kus tema äiapapast taat oli viiuldanud võimsaid viise Karla ja tema esimestel abieluaastatel, kuhu kolis juurde Karla lahutatud õde, kelle eest tuli samuti hoolitseda ja kes hoolitses vastu, ohkuiilusaid linikuid ta tikkis või kauneid kleite õpetas Karla ja Nastja tütrekesele õmblema! Aga peab. Päikesekiirtest vaibal hakkab ta ka puudust tundma ja hommikusest vilust olemisest ja Karlast, kelle viimased aastad olid küll üsna jubedad, silmad ja olemine väsinud ja rabatud maailmast nende ümber. 

Peab minema. Nastja võttis sülle magava lapse ja läks ära oma kodust metsa vahel, oma lehmast, oma kartulipõllust, õunapuuaiast. Läks, sest ta ei jaksanud pidada kahte maja. Ja praegu oleks ta vahetanud välja maja, kas tütre või abikaasa vastu, lihtsalt, et oleks keegi, kellele toetuda, et tema pisike lapselaps suureks kasvaks. Et oleks. Nelja-aastane nohises mõnusalt vanaema õlal. Nukitsamehelikud juuksesalgud läksid pisikeste käte katsumisest sassi. Ohsee Karla oli selle lapsega hädas! Purgis ka ei püsinud, isegi kaheaastasena, isegi poolteise-aastasena. Ei olnud võimalik püsida sel lapsel paigal, aga siis kui magas, siis magas nagu pisike nott. Imelik! Üldse polnud nagu Jelena, üldse mitte, iseloom oli rahutust ja uudishimu täis juba algusest peale. Nastja oli sellest väiksest tirtsust võlutud. Kõik olid! Aga kõik olid ka hämmingus. Ta nägi tirtsu isa. Pisut ehmunud tähtsat väikelinna härrat, kes tundus samasugune maapoiss olevat, nagu tema Jelenagi. Nägi ega osanud midagi arvata. Ta oli oma tütrele öelnud, et see laps pole hea mõte, et see laps peaks ära kaduma. Ja nüüd kui ta nägi toda kummalist meest, kellel oli teine pere ja teised lapsed, ta ei teadnud. Teadis ainult, et suure tõenäosusega kasvab tirtsust naaskel, ja kõik see tuleb sellest samast mehest, mitte tema tütrest, kes püüdis kogu aeg kõike õigesti teha, õigesti, õigesti. Kogemata oli Nastja leidnud vana päeviku, mis Jelena oli hakanud pidama kolmeteistaastaselt. Pikad põhjalikud nimekirjad asjadest, mida pidi paremini tegema, kuidas ennast pidi täiendama, laiskusest võitu saama. Ja ikka leidis ta tütar ennast sellisest olukorrast. Samas nüüd oli Nastja õnnelik, et talle jäeti vähemalt see väike uudishimulik naaskel, kelle eest hoolitseda.