24 juuli 2013

Vanemate vahelduvvooluga elekter, mis minus seisab

Eilse õhtu tipuks oli vanem vend, kes püüdis avada endale Toompea paemüüride saladust. See on õhtu, mis lõikab meid nähtavaks, kuuldavaks, ilusaks, vabaks, heaks. See on see õhtu, kuhu me kinni kukume, milles me saame endaks.

Perekonnalugu pole mul just roosiline. Emm on surnud nüüd siis kakskümmend viis aastat ja üks päev. Imelik on temale mõelda. Midagi temas oli, millest kõik kuidagi plaaniliselt kinni hoidsid ja hoiavad. Mina olen nagu märk, mis viitab tagasi emale. Isa? Jah, isa. Ainult tõeline unistaja saab endale lubada surnud armukest, kellest säilib vaid väike tüdruk. Mina. Ainult tõeline unistaja suudab edasi minna alati tõdedes, et miski tema valikutes ei saa kunagi olla lõplik, sest see sõltub teistest inimestest ja siiski uskuda, et tema valikud on tema tehtud.

Ma olen vist alati öelnud, et mul on raske mehi armastada, kuna mul on kõikse vägevam isa maailmas. Ta ei saa sellest aru, aga ta loob maailmu. Minu ema ilmselt uskus sellesse loomise võimu nii tugevasti, et ta võis minna. Ta teadis, et minu eest kantakse hoolt. Ilmselt uskus ta ka enda ilusse, enda armastusse, enda lihalikkusse, mis isegi pärast surma kõiki kummitab.

Ma ei tea.

Igal juhul ma tean, et ma olen siin. Ja hoolimata minu igasugustest veidrustest ja nõmedatest harjumustest - mind armastatakse, võib-olla isegi rohkem kui ma oleks oodanud. Kui mu emagi ootas. Ja see on hea tunne. Palju parem kui ma ealeski arvanud oleks. Ja see on kummaline, et oma vendadele olen ma sama arusaamatu ja kättesaamatu nagu mu ema on mu isale siiani. See on imelik tunne, et ma olen vajalik just sellisel kujul ja just sellena, kellena ma siia olen sündinud.

Inimlik nõdrameelsus. Inimlik juhuslikkus. Inimlik vabadus minna, kui tekib tunne. Ja ometi jääda, kui on vaja.

*
Kas armastust saab seadustada?

Vist mitte.

23 juuli 2013

Peaaegu paljas- isegi prille pole peas

ja lumivalge kah.

*
Ei, see päev on hea päev. Kumupäev. Härra Penn ja aiad ja Aleksander Vardi paljad naised paljas maailmas. Wyndham Lewis ja Hitler. Kriitika ja Kriisid.  Meie. Kus kurat on Kumu näitusel minu lemmik - Kirke Kangro "Delikaatne elevant"?

Kriisidest räägib ju temagi - nendest vaiksetest.

22 juuli 2013

Võlur Merlin ja unustajatüdruk

Nii - hommik. Ma üritan tõesti kõikidele klientidele meeldida. Just praegu käis minu juures Veevalajast onu, kelle käest ma küsisin, et mis kivi tal kaelas on. Ametsüst oli. No onju uudishimu, kui onu on lillas pluuses ja selle vastas õilmitseb vase vahele paigutet kivi - sama lilla kui pluus. Noh, onu polnud homo, sest ta vaatas mind. Homod võivad mind vaadata, aga enamus juhtudel, kui nad väga purjus pole, siis nad päris niimoodi ei vaata, et vat kui ilus väike armas tüdruk.

Minu huvi, see on alati, kõige olulisem igas olukorras - kummarduge ettepoole ja küsige, et mis värk on selle teie kiviga. Seda ma ei öelnud talle, et kui ta veel habeme ette kasvataks, tunduks ta mulle nagu vana hea Merlin. Ja mina - mina võiks mõni päkapikk olla või hoopistükkis Lancelot. Ma ei ole vist kellelegi kunagi peale ühe sõbra või tookord siis armsama, rääkind-kirjutand selle kohta, et ma ei ole kellegi naine. Kuigi naine ma olen. Kangelasnaine tahaks olla. Noh, pole kunagi olnud kellegi oma. Igal juhul oleks mul märksa toredam olla Lancelot, kui näiteks kuningas Arthur. Ikkagi sarved ei ole ilusad asjad, mida peas kanda.

Jah, aga pärast küsimist sain ma pika loengu teemal, millised kivid mulle ja muudele inimestele sobivad. Ja nii oligi - täitsa tore.

*
Ja ühele tüdrukule rääkisin ma pärast seda, kui ta pinkoodi ära unustas, et mõtle, kui kohutav, kui keegi astub tänaval ligi ja ütleb, tere, ma ei ole sind nii kaua näinud. Tõenäoliselt ei olegi. Jah. Võib-olla pole isegi üldse näinud. Kes te selline olete? Minul juhtub selline segadus alati minu lapsepõlve parima sõbra Marko emaga. Kus? Kes? Olete kindel, et te tunnete mind? Ja siis ta hakkab Markost rääkima. Jumal tänatud, et ta seda teeb. Inimeste unustamise kõrval on pinkoodi unustamine väike unustamine. Minu meelest. Aga kurat seda teab.

21 juuli 2013

Arvustamishimuline Katrina

Ma lakkasin inimeste lugemisasju arvustamast kuskil kolm aastat tagasi. Aga vahel tuleb see tunne, see et pagan neid võtku kõikide oma Sylvia Dayde ja Anne&Stiilidega, kust leitakse üles Eda Ahi. Pagan neid tõesti võtku, kõikide oma sekside ja muude asjadega. Mitte et mind seks ei huvitaks ja ka teadmine, kuidas seda võimalikult kergesti saada, oleks ka huvitav. Papi rääkis kunagi, et naistele ei peaks see probleem olema, tee ennast lihtsalt ilusaks. No aga kergelt kättesaadavad naised ei meeldi kellelegi, nii et tegelikult on probleem. Või noh, ei ole probleemi, või noh, on probleem. Korra kuus on probleem.

Aga noh, seks seksiks. Vahel tahaks lihtsalt et inimesed päriselt ka ostaks Loomingut, Värsket Rõhku, Vikerkaart, Sirpi - sest need on mõeldud mõtlevatele kodanikele, kelleks ma muide eestlasi päris tihti pean. Ennast ka muide, aga vahel ka mitte. Selmet otsida ilmtingimusteta naudingut teistes - tuleks leida see endas. See on muide suhteliselt raske, kui meile surutakse igalt poolt peale, mismoodi riietuda, et olla cool, mismoodi ennast värvida, et olla sexy, mismoodi armatseda, et olla in. Lihtsalt mine loe head kirjandust, ja ära otsi sealt paganama nõuandeid, nippe ega veel mingit õudust. Otsi ennast. Kui üles ei leia, mine tänavale, vaata neid inimesi seal, kui seal ei ole, mine kaugele ära, Nigeeriasse või Hiinasse näiteks (kui sa oled paganama Jürgen-Kristoffer, siis tule sealt paganama Hiinast tagasi, mul on juba kõri maani sinu igatsemisest) ja sa leiad. Leia kohe palju ennast.

Uuri teisi, et endani jõuda. Niisama lihtne see ongi. A see vist tähendab ka seda, et ära tee neid teisi maha. Ära arvusta neid. Mitte  et ma ise sellest viimasest patust puhas oleks. Aga tead, kui luua endale väärtustesüsteem ja vahel on tunne, et ma tekitan seda kohe nüüd ja praegu, ise, korraga, ehmatavalt, siis polegi keskit, kui arvata, mõelda, lahata, analüüsida, sünteesida. Aga mitte kohe pidada homoks ja seekaudu halvaks, või vaeseks ja seekaudu halvaks, lolliks ja seekaudu vaeseks. Aga see on vist pisut raske. Eksju-onju. Ohjeesus.

"Kesse ütles, et elu peaks lihtne olema?" ütleb mu papa nii tihti, et naljakas lausa.

Ahjaa, see püüdmine olla hea või nii hea kui võimalik, see on vist kultuur.

*
Puhh, aga minu Unenäopoiss ulatas mulle eilse külaskäigu lõpuks raamatu "1001 nippi ja nõuannet" ja mina lugesin sealt pealt esiteks plekieemaldamisõpetuse ja siis näitasin oma sinisele kleidikesele, et näe seda plekki ei eemalda ma miskitki moodi. Tõenäoliselt ei eemaldagi. Unenäopoiss kaes mind pisut ja sõnas: "Küll Ariel eemaldab."

Tõsijutt, midagi see Ariel peaks tegema.

Kuidas Unenäopoiss nii asjalik on? Ju ta siis peab olema.

20 juuli 2013

Koju tuttu ruttu tuttu

Vaatan ennast sassi selles veidras ja kummalises maailmas. Vaatan oma mõtted sassi. Aga tegelikult tahaks ainult magama. Koju. Tuttu. Ruttu. Ruttu.

"Morning Glory" - naljakas ja totter ja irooniline. Amy McAdams särab töönarkomaanina. Ta on lihtsalt nii minu moodi, et ajab naerma. Eriti see meessooga suhtlemise osa: "Ma saan aru alles siis, et mees must huvitatud on, kui ta on püksid jalast võtnud. Või noh, siis jõuab mulle kohale, et minu CDkollektsioon pole üldse olnud huviorbiidis."

Minul jääb muidugi täiuslikust töönarkomaaniast suts puudu. Ma ei tea täpselt, mida ma tahan teha. Tema teab. Tema ja Prada-bitch - Meryl Streep.

*
Unenäopoiss käis külas.

19 juuli 2013

Tegudejänus ja Perecivaimustuses Katrina

Hommikud on nagu lõppemata võimalikkuste mägi, kust tahaks aina kõrgemale ja kõrgemale kõndida, aga ei jõua. Ühel hetkel tahaks lahti rabada George Pereci raamatu "Elu, kasutusjuhend". Kuidas saab keegi nii palju huvitavaid asju teada? Need kokku kombineerida ja tekitada kaheksakümnendate, viiekümnendate, kuuekümnendate, kolmekümnendate ja nii edasi Pariisi. Ta oli ilus mees - see Perec ma mõtlen. Lokkis juustega. Ilusakolleegiga juttu ajades jõudsime tõdemuseni, et meil on kohutavad geenid. Meil pole lokke. Aga vaata, kui palju Perecil lokke oli.

Kahju, et ta lõpuks ainult selle raamatu kirjutas. Jäi haigeks ja suri ära. Maailmas on veel üks ilus mees: Anti Saar, kes teda tõlgib. Ta on ilmselt minu elu kõige seksikam prantsuse filoloog. See keel, see rabiseb, nagu hilissügisene rohi jalge all - sa tead, et ta on järgmise aasta ootel, sa tead, et ta on nii ilus, et su kehale jäävad märgid esimestest öökülmadest ja ometi sa ootad midagi - seda sa ei tea, mida sa täpemalt ootad. Perec on fantast. Tema tegelased. Eriti Bartlebooth - on superlahedad. No kujuta ette, et tahad kogu oma varanduse puslede kokkupanemisele kulutada. Esiteks nende tegemisele, teiseks nende kokkupanemisele. Lased oma sõbrannal endale akvarellmaali kursusi kümme aastat anda ja siis sõidad terve maailma läbi, et aga oma maalikesed kodukanti saata ja need pusleks teha lasta. Ilus? Jaa. Ja lõpuks sa vihkad neid puslesid, mille kokkupanemiseks kulub aastakümneid. Teha midagi, mida keegi ei märka, aga mida sa ikkagi teed. Ahjaa avastasin puslepanijatest töökaaslasi. Ma ei tea, mida see tegelikult tähendab. Igal juhul on neil, millest omavahel rääkida. Tõenäoliselt oleksid nad ka Bartleboothi head sõbrad. 

Aga tegelikult peaks Lauri Tedre "Mullikilet" lugema ja arvustama. Natuke tüütu on. Eile jõudsin mõnusalt Koplisse, pärast paari tundi arhitektuurimuuseumis. Hingasin sisse ja välja. Tundsin end korraga kohas. Vihma hakkas sadama. Trammis rääkisid kaks plikat sellest, kui tore on käia tööl. Plikat - klienditeenindajana tööl - plikat kordan ma. No oma raha on alati tore teenida. Teisel pool lõi vene mees Sirbi peatuseni ilusale keskealisele eesti naisele külge, kes iga mõne aja tagant teavitas, et ta oskab vastata, alles siis kui ta koju jõuab ja sõnaraamatu kätte saab. Vene mees noogutas selle peale. 

Hamburger, mis ma Sirbi kohvikust süüa sain, oli vastik ja nätske. Kohvi kõlbas küll. 

18 juuli 2013

Ülekirjutamise oht

Sõnarebudes 

mu kallis, me lebasime enda sees
sõnatüved keele vastas
võbisemas ja mina
puudutasin su kätt
või oli see vastupidi
ja sina panid mind tantsima
või oli see vastupidi
riivates hetkeks seda,
kes tahtis vaikida
või oli see vastupidi

ja mina kasvasin endaks
su puudutusest
ma ei tahtnud enam teada
keda sa armastasid
mul oli ainult vaimustus ja vaikus
kuhu ma su võtsin
koos endaga

vaid su kätt tahtsin tunda
su silmi näha, mu kallis
me lebasime enda sees
sõnatüved me all
ja sõnarebud me suus
kasvamata sõnatibudeks

kallis, sa ütlesid
et ma oskan öelda
nii ilusti nagu keegi
pole sulle varem öelnud
sa nimetasid mind suureks
ja mina arvasin
sind naervat
minu mehelikkuse üle.

*
palju sa kõnnid
oma valikuid maha
aeg rabab kätest
 ja surub need
selja taha
ilusse uskuda püüad
ja loodad ja tahad
lõpuks nad küsivad
miks oled ilus
kui ilu on ainult
üks vahetusraha

Taat, ae, taat, ae!

ma olen Koplis
otsin sinu pruuti
aastast 1923
ehk su kihlatut mere äärest
suurte siniste silmadega

miks ei abiellunud
sa varem
ootasid kolgend
aastat mu memme
venekeelset

taat, ae, taat, ae
kussa oled
kõnnin su jälgedes
lootes sind leida
vana laevavabriku juurest

taat, ae, taat, ae
kussa mul olla võid?
surnud, missiis
kus on su ilus neid
kellele tuksus su süda
kui olid minust noorem

taat ae, taat ae
või oli see mees
ei või ju teada
ilusaim kõigist
saab see olla
armastasid ja lõikasid
kõik köidikud endast
et oodata memme

taat ae, taat ae
keda sa armastid
enne mu memme
oli ta ilus?
oli ta ilusaim kõigist?

taat ae taat ae
kussa küll oled