Hommikud on nagu lõppemata võimalikkuste mägi, kust tahaks aina kõrgemale ja kõrgemale kõndida, aga ei jõua. Ühel hetkel tahaks lahti rabada George Pereci raamatu "Elu, kasutusjuhend". Kuidas saab keegi nii palju huvitavaid asju teada? Need kokku kombineerida ja tekitada kaheksakümnendate, viiekümnendate, kuuekümnendate, kolmekümnendate ja nii edasi Pariisi. Ta oli ilus mees - see Perec ma mõtlen. Lokkis juustega. Ilusakolleegiga juttu ajades jõudsime tõdemuseni, et meil on kohutavad geenid. Meil pole lokke. Aga vaata, kui palju Perecil lokke oli.
Kahju, et ta lõpuks ainult selle raamatu kirjutas. Jäi haigeks ja suri ära. Maailmas on veel üks ilus mees: Anti Saar, kes teda tõlgib. Ta on ilmselt minu elu kõige seksikam prantsuse filoloog. See keel, see rabiseb, nagu hilissügisene rohi jalge all - sa tead, et ta on järgmise aasta ootel, sa tead, et ta on nii ilus, et su kehale jäävad märgid esimestest öökülmadest ja ometi sa ootad midagi - seda sa ei tea, mida sa täpemalt ootad. Perec on fantast. Tema tegelased. Eriti Bartlebooth - on superlahedad. No kujuta ette, et tahad kogu oma varanduse puslede kokkupanemisele kulutada. Esiteks nende tegemisele, teiseks nende kokkupanemisele. Lased oma sõbrannal endale akvarellmaali kursusi kümme aastat anda ja siis sõidad terve maailma läbi, et aga oma maalikesed kodukanti saata ja need pusleks teha lasta. Ilus? Jaa. Ja lõpuks sa vihkad neid puslesid, mille kokkupanemiseks kulub aastakümneid. Teha midagi, mida keegi ei märka, aga mida sa ikkagi teed. Ahjaa avastasin puslepanijatest töökaaslasi. Ma ei tea, mida see tegelikult tähendab. Igal juhul on neil, millest omavahel rääkida. Tõenäoliselt oleksid nad ka Bartleboothi head sõbrad.
Aga tegelikult peaks Lauri Tedre "Mullikilet" lugema ja arvustama. Natuke tüütu on. Eile jõudsin mõnusalt Koplisse, pärast paari tundi arhitektuurimuuseumis. Hingasin sisse ja välja. Tundsin end korraga kohas. Vihma hakkas sadama. Trammis rääkisid kaks plikat sellest, kui tore on käia tööl. Plikat - klienditeenindajana tööl - plikat kordan ma. No oma raha on alati tore teenida. Teisel pool lõi vene mees Sirbi peatuseni ilusale keskealisele eesti naisele külge, kes iga mõne aja tagant teavitas, et ta oskab vastata, alles siis kui ta koju jõuab ja sõnaraamatu kätte saab. Vene mees noogutas selle peale.
Hamburger, mis ma Sirbi kohvikust süüa sain, oli vastik ja nätske. Kohvi kõlbas küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar