Nii - hommik. Ma üritan tõesti kõikidele klientidele meeldida. Just praegu käis minu juures Veevalajast onu, kelle käest ma küsisin, et mis kivi tal kaelas on. Ametsüst oli. No onju uudishimu, kui onu on lillas pluuses ja selle vastas õilmitseb vase vahele paigutet kivi - sama lilla kui pluus. Noh, onu polnud homo, sest ta vaatas mind. Homod võivad mind vaadata, aga enamus juhtudel, kui nad väga purjus pole, siis nad päris niimoodi ei vaata, et vat kui ilus väike armas tüdruk.
Minu huvi, see on alati, kõige olulisem igas olukorras - kummarduge ettepoole ja küsige, et mis värk on selle teie kiviga. Seda ma ei öelnud talle, et kui ta veel habeme ette kasvataks, tunduks ta mulle nagu vana hea Merlin. Ja mina - mina võiks mõni päkapikk olla või hoopistükkis Lancelot. Ma ei ole vist kellelegi kunagi peale ühe sõbra või tookord siis armsama, rääkind-kirjutand selle kohta, et ma ei ole kellegi naine. Kuigi naine ma olen. Kangelasnaine tahaks olla. Noh, pole kunagi olnud kellegi oma. Igal juhul oleks mul märksa toredam olla Lancelot, kui näiteks kuningas Arthur. Ikkagi sarved ei ole ilusad asjad, mida peas kanda.
Jah, aga pärast küsimist sain ma pika loengu teemal, millised kivid mulle ja muudele inimestele sobivad. Ja nii oligi - täitsa tore.
*
Ja ühele tüdrukule rääkisin ma pärast seda, kui ta pinkoodi ära unustas, et mõtle, kui kohutav, kui keegi astub tänaval ligi ja ütleb, tere, ma ei ole sind nii kaua näinud. Tõenäoliselt ei olegi. Jah. Võib-olla pole isegi üldse näinud. Kes te selline olete? Minul juhtub selline segadus alati minu lapsepõlve parima sõbra Marko emaga. Kus? Kes? Olete kindel, et te tunnete mind? Ja siis ta hakkab Markost rääkima. Jumal tänatud, et ta seda teeb. Inimeste unustamise kõrval on pinkoodi unustamine väike unustamine. Minu meelest. Aga kurat seda teab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar