Ma lakkasin inimeste lugemisasju arvustamast kuskil kolm aastat tagasi. Aga vahel tuleb see tunne, see et pagan neid võtku kõikide oma Sylvia Dayde ja Anne&Stiilidega, kust leitakse üles Eda Ahi. Pagan neid tõesti võtku, kõikide oma sekside ja muude asjadega. Mitte et mind seks ei huvitaks ja ka teadmine, kuidas seda võimalikult kergesti saada, oleks ka huvitav. Papi rääkis kunagi, et naistele ei peaks see probleem olema, tee ennast lihtsalt ilusaks. No aga kergelt kättesaadavad naised ei meeldi kellelegi, nii et tegelikult on probleem. Või noh, ei ole probleemi, või noh, on probleem. Korra kuus on probleem.
Aga noh, seks seksiks. Vahel tahaks lihtsalt et inimesed päriselt ka ostaks Loomingut, Värsket Rõhku, Vikerkaart, Sirpi - sest need on mõeldud mõtlevatele kodanikele, kelleks ma muide eestlasi päris tihti pean. Ennast ka muide, aga vahel ka mitte. Selmet otsida ilmtingimusteta naudingut teistes - tuleks leida see endas. See on muide suhteliselt raske, kui meile surutakse igalt poolt peale, mismoodi riietuda, et olla cool, mismoodi ennast värvida, et olla sexy, mismoodi armatseda, et olla in. Lihtsalt mine loe head kirjandust, ja ära otsi sealt paganama nõuandeid, nippe ega veel mingit õudust. Otsi ennast. Kui üles ei leia, mine tänavale, vaata neid inimesi seal, kui seal ei ole, mine kaugele ära, Nigeeriasse või Hiinasse näiteks (kui sa oled paganama Jürgen-Kristoffer, siis tule sealt paganama Hiinast tagasi, mul on juba kõri maani sinu igatsemisest) ja sa leiad. Leia kohe palju ennast.
Uuri teisi, et endani jõuda. Niisama lihtne see ongi. A see vist tähendab ka seda, et ära tee neid teisi maha. Ära arvusta neid. Mitte et ma ise sellest viimasest patust puhas oleks. Aga tead, kui luua endale väärtustesüsteem ja vahel on tunne, et ma tekitan seda kohe nüüd ja praegu, ise, korraga, ehmatavalt, siis polegi keskit, kui arvata, mõelda, lahata, analüüsida, sünteesida. Aga mitte kohe pidada homoks ja seekaudu halvaks, või vaeseks ja seekaudu halvaks, lolliks ja seekaudu vaeseks. Aga see on vist pisut raske. Eksju-onju. Ohjeesus.
"Kesse ütles, et elu peaks lihtne olema?" ütleb mu papa nii tihti, et naljakas lausa.
Ahjaa, see püüdmine olla hea või nii hea kui võimalik, see on vist kultuur.
*
Puhh, aga minu Unenäopoiss ulatas mulle eilse külaskäigu lõpuks raamatu "1001 nippi ja nõuannet" ja mina lugesin sealt pealt esiteks plekieemaldamisõpetuse ja siis näitasin oma sinisele kleidikesele, et näe seda plekki ei eemalda ma miskitki moodi. Tõenäoliselt ei eemaldagi. Unenäopoiss kaes mind pisut ja sõnas: "Küll Ariel eemaldab."
Tõsijutt, midagi see Ariel peaks tegema.
Kuidas Unenäopoiss nii asjalik on? Ju ta siis peab olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar