Üleeile oli suvepäev Viikingite külas. Noh, kui te tahate näha purjus ja käsitööd tegevat Katrinat, siis järgmine kord jootke mind ka purju ja pange mind mosaiiki tegema. Üldiselt lõppes mosaiigitegemine sellega, et ma poole pealt tahtsin lahkuda, ajasin vaese käsitöömeistri hulluks ja siis tulin tagasi, et teha lossi asemel, , mida muide kõik meie ümber väga võimelikalt valmis olid vorpinud, Hiina müür. Ühesõnaga tüüpiline käsitööhuviline Katrina. Alustab ühest, lõpetab teisega. Vahepeal jookseb kolm ringi ümber maja, sest on hingand sisse tinahõngu ja tunneb, kuidas seegi vähene ajukogus, mis on kolbas, nihkub lolliks minemise suunas.
Tundub, et boonuspunkte ma ei saanud Ilusakolleegi silmis. Ja see oli vist hea. Lõppkokkuvõttes - liigne uudishimu viib teadagi milleni, kui sul on ilus kolleeg. Liigne sõbralikkus ka. Minu puhul tavaliselt kergete südamemurdumisteni. Ma muidugi ei tea, kuidas kogu kupatus Anjale, mu teisele kolleegile mõjub, et ta teab nüüd siis minu homobaarides tantsimistest ja igasugu muudest asjadest. Kas üldse saab midagist?
Ja loomaarmastaja olen ma ka. Liigseltki ehk. Kõikidele tuleb pots pots pots teha, mida kõike huvitavat enda kohta teada ei saa olukorras, kus saab nalja teha, inimestega jutustada. Ja kujutleda igasugu toredaid asju ette.
Minu püüdlikkus suhelda kõigega, mis liigub ja ei liigu, mõjub ikka kuidagi omamoodi absurdselt ja naljakalt. Tore oli igal juhul teiste poodide inimesi näha ja mis seal salata trendipikamaajooksust rääkida. Miks kõik jooksevad pikka maad? Moe- ja trenditundlik - meeskond ja Liina Tammiste ka. Muide Karl-Martin Sinijärv näitas mulle tema vinget luulekogu, mis tulekul. Ja ma olen erilises laikimismeeleolus, kui Liina otsustab Harku metsas kümnekat joosta, siis ma pean kindlasti-alati meeldimisnuppu vajutama. Siiani on meeles hra TähtisMees, kes teavitas mulle, et negatiivsete mõtete asemel peaks ma positiivselt mõtlema ja lisaks sellele ka jooksma. Annab endomorfiini ja hoiab vormis ka. Noh, vorm on juba täitsa vormitu. Minu kehaline vorm. Liikuda ei jõua. Füüsiline vastupidavus on vähenend. See muidugi ei tähenda, et ma vähem veini jooks ja rohkem jookseks.
Veinijoomine vähendab minul küll kurvameelsust ja teeb ülemeelikuks.
23 august 2013
22 august 2013
Mõtestuskunst
Asjade mõtestamine on üks kummaline tegevus. Nii kui hakata pikemalt mõtlema, miks me teeme ühte või teist, siis juhtub midagi hirmsat. Me hakkame mõtlema selle peale, mida me veel oleks võinud teha. Noh, see on nagu laps, kes satub poodi ja kellel lubatakse valida üks maiustus. Ta on hirmus õnnetu, kui ta ei saa endale lubada kolme-nelja-viit maiustust, mis siis, et pärast seda toimub kiire ja taandumatu allergiahoog, mis levib lõualuusse näiteks, hammastesse näiteks.
Seepärast ongi hirmus raske olla ratsionaalne. Iga otsusega peaks kaasas käima suur pateetiline hingepuhang, et kõik on hästi, kõik on ilusti, kõik on nii nagu peab. Tegelikult ei ole asjad kunagi päris nii nagu nad peavad. Asju tuleb suunata, muuta. Minul on endiselt hirm olla protestija rollis.
Minu meelest tuleks meil üha rohkem oma rolli ja oma olulisust ise mõtestada. Ise sõnastada. Ise nimetada. Selgroolüli teha nii teravaks ja täpseks, et isegi väike palk ei morjenda. Halb ja asjatundmatu suhtumine meisse morjendab aga küll. Olgu see kirjanikuamet, mida me peame, või müüjannaamet, mida mina pean. Tahaks, et inimesed tuleks oma mullidest välja, laskuks aegajalt teiste inimeste mullidesse. Mõtestaks ennast läbi teise inimese. Kontekstistaks oma vajadusi, kontekstistaks omaenda rolli ka teiste inimeste seas.
Et teistest pukkidest ka vaadataks omaenda probleemidele pääle. Olgu see tööandja-jant või siis töövõtja-jant, olgu see poliitikukamm või veel mõni muu kamm. Vahel on tunne, et keegi ei oska näha teise inimese probleemi. Ja seetõttu ei oska ka enda probleeme lahendada. Küsida endalt teravaid ja täpseid küsimusi. Asjadest tuleb rääkida - aga terviklikumalt, kui me seda praegu teeme. Praegu on tegu alati pooliku te lahendustega. Räägitakse madalatest palkadest, aga ei räägita, kui raske on neidki palku maksta. Või vastupidi räägitakse lisandväärtusest, aga ei räägita, kuidas inimesed võiks elada just selle pisku eest, mida selle lisandväärtuse eest makstakse.
Kuidas?
See vat ongi kõige suurem probleem.
Mina loodan kogu aeg, et tekib lõpuks selline võimalus, kus inimesed päriselt ka mõtestavad oma tegusid. Ja ei nad ei ole banaalselt õnnelikud, nagu oleks neil selja taga püstol või mõni muu objekt, mis ei lase neil olla õnnetu. Vaid nad teavad, mis nad teevad ja nad teavad, et nad on omaenda valikute-otsuste peremehed, mitte ei igatse ainult nätsu vaid ka mõtet omaenda elule.
Ja jah, mina usun, et inimene ei saa olla AINULT õnnelik. Kuigi enamus inimesi, kes mind tunnevad, peavad mind paadunud optimistiks.
Seepärast ongi hirmus raske olla ratsionaalne. Iga otsusega peaks kaasas käima suur pateetiline hingepuhang, et kõik on hästi, kõik on ilusti, kõik on nii nagu peab. Tegelikult ei ole asjad kunagi päris nii nagu nad peavad. Asju tuleb suunata, muuta. Minul on endiselt hirm olla protestija rollis.
Minu meelest tuleks meil üha rohkem oma rolli ja oma olulisust ise mõtestada. Ise sõnastada. Ise nimetada. Selgroolüli teha nii teravaks ja täpseks, et isegi väike palk ei morjenda. Halb ja asjatundmatu suhtumine meisse morjendab aga küll. Olgu see kirjanikuamet, mida me peame, või müüjannaamet, mida mina pean. Tahaks, et inimesed tuleks oma mullidest välja, laskuks aegajalt teiste inimeste mullidesse. Mõtestaks ennast läbi teise inimese. Kontekstistaks oma vajadusi, kontekstistaks omaenda rolli ka teiste inimeste seas.
Et teistest pukkidest ka vaadataks omaenda probleemidele pääle. Olgu see tööandja-jant või siis töövõtja-jant, olgu see poliitikukamm või veel mõni muu kamm. Vahel on tunne, et keegi ei oska näha teise inimese probleemi. Ja seetõttu ei oska ka enda probleeme lahendada. Küsida endalt teravaid ja täpseid küsimusi. Asjadest tuleb rääkida - aga terviklikumalt, kui me seda praegu teeme. Praegu on tegu alati pooliku te lahendustega. Räägitakse madalatest palkadest, aga ei räägita, kui raske on neidki palku maksta. Või vastupidi räägitakse lisandväärtusest, aga ei räägita, kuidas inimesed võiks elada just selle pisku eest, mida selle lisandväärtuse eest makstakse.
Kuidas?
See vat ongi kõige suurem probleem.
Mina loodan kogu aeg, et tekib lõpuks selline võimalus, kus inimesed päriselt ka mõtestavad oma tegusid. Ja ei nad ei ole banaalselt õnnelikud, nagu oleks neil selja taga püstol või mõni muu objekt, mis ei lase neil olla õnnetu. Vaid nad teavad, mis nad teevad ja nad teavad, et nad on omaenda valikute-otsuste peremehed, mitte ei igatse ainult nätsu vaid ka mõtet omaenda elule.
Ja jah, mina usun, et inimene ei saa olla AINULT õnnelik. Kuigi enamus inimesi, kes mind tunnevad, peavad mind paadunud optimistiks.
21 august 2013
Mahamüüja ja püsija
Mahamüümise seadused ja püsimise seadused. Kõik on alati pisut mitmetahuline ja valulik. Kõik. Ka meie inimeseksolemise pidevus, millesse kinni jääda. Mind ei ole kasvatatud inimesi lollideks sõimama, kui ma ei tea, mis tunne on nende olukorras olla. Ahneks ja lolliks aga siis, kui ma olen nii endast väljas, et ma ei saa aru, miks minuga ja minu sõpradega nii tehakse, nagu tehakse. Kirjanik olla ongi juba seetõttu hullumeelne, et sa valitsed maailma, kus kõikidel on omamoodi õigus. Minu maailmas on.
Mina? Kas mina olen sinu meelest kirjanik? No ei ole ju. Mina olen kõigest tsikk. Ei näe ega kuule, ei mõista ega haista alati seda, mis on. Aga ma tean, et kui midagi on viltu, tuleb sellest rääkida, kirjutada, mõelda, kirjutada ja veel midagi. Sealt kuskilt tuleb lahendus. Võib-olla ka selline stiilne lahendus, mis rahuldab rohkem rahvast, kui ma harjunud olen, et rahuldaks.
Kuidas elada? See on väga hea küsimus. Kuidas ellu jääda? No sellele me teame kõik mingit vastust. Mida elu tähendab? Minu jaoks tähendab see ikkagi oma tegevuse mõtestamist - igal uuel sammul. Teadmist, et väga sageli võib see tuua tugevaid vastuväiteid väljastpoolt, et sa ei ole ei oma tegevuse oskaja ega ka üldse mitte mõistlik inimene. Ja see on väline tagasiside või vägivald - oleneb, mismoodi ma seda tunnetan.
Ükskõik, mis tööd inimene ka ei teeks, olgu see tõlkija, kirjanik, raamatupoemüüja, kõige tavalisem kojamees, kassapidaja Rimi letis, programmide looja Directos - esimene ja kõige elementaarsem omadus, mis igal inimesel, kes suundub tööle või sellekaudu minu meelest ka ühiskonda - on mõtestada oma töö tähtsust. Ja, jah minu peas käib see läbi küsimise, et kas ma saaks endale talvesaapaid lubada, kui mul on neid päriselt tarvis on.
Mina? Kas mina olen sinu meelest kirjanik? No ei ole ju. Mina olen kõigest tsikk. Ei näe ega kuule, ei mõista ega haista alati seda, mis on. Aga ma tean, et kui midagi on viltu, tuleb sellest rääkida, kirjutada, mõelda, kirjutada ja veel midagi. Sealt kuskilt tuleb lahendus. Võib-olla ka selline stiilne lahendus, mis rahuldab rohkem rahvast, kui ma harjunud olen, et rahuldaks.
Kuidas elada? See on väga hea küsimus. Kuidas ellu jääda? No sellele me teame kõik mingit vastust. Mida elu tähendab? Minu jaoks tähendab see ikkagi oma tegevuse mõtestamist - igal uuel sammul. Teadmist, et väga sageli võib see tuua tugevaid vastuväiteid väljastpoolt, et sa ei ole ei oma tegevuse oskaja ega ka üldse mitte mõistlik inimene. Ja see on väline tagasiside või vägivald - oleneb, mismoodi ma seda tunnetan.
Ükskõik, mis tööd inimene ka ei teeks, olgu see tõlkija, kirjanik, raamatupoemüüja, kõige tavalisem kojamees, kassapidaja Rimi letis, programmide looja Directos - esimene ja kõige elementaarsem omadus, mis igal inimesel, kes suundub tööle või sellekaudu minu meelest ka ühiskonda - on mõtestada oma töö tähtsust. Ja, jah minu peas käib see läbi küsimise, et kas ma saaks endale talvesaapaid lubada, kui mul on neid päriselt tarvis on.
20 august 2013
Hea või halb
Tegelikult toimub praegu paljude heade apollomüüjate kadumine. Ma ei tea isegi on see hea või halb. Mõnes mõttes tahaks kogu aeg, et lihtsam oleks, parem oleks, aga samas mismoodi see käib. Kas nagu selles Black Booksi seriaalis, kus inimestega ei tegelda üldse ja juuakse päev otsa veini? Mina võin seda ju täitsa vabalt teha. Viimasel ajal vaatan nagunii endast kümme aastat nooremaid kutte sellise näoga, nagu oleks mul vesi suu sisse kinni jäänud. Noh ja loomulikult võib sellist asja teha töö ajal ka. Täna käis poes Ott. Fantastiline poiss ägedat karva sokkidega.
Töökaaslased vahetavad või tahavad vahetada töökohta. Ja ma ei tea, kas see on hea või see on halb. Kahju on natuke. 2-3 müüjat, kelle kohta öeldakse midagi head. Ütlevad ülemused. Ülejäänutele öeldakse, et nood ei kõlba kuhugi. Ja ma ei tea, kas see tunne on õige või hea või vajalik. Üldiselt, kui satute Apollosse võtke julgus kokku ja kirjutage midagi head meie logiraamatusse, muidu te jääte lihtsalt ilma headest müüjatest. Aga võib-olla tulekski jääda headest müüjatest ilma. Ma ei tea. Võib-olla oleks pidand juba ammu minema ära. Ma ei tea. Ma ei saa alla anda.
Mina saan ilmselt suure osa oma tunnustusest mujalt kätte. No arvamusfestivalgi oli väga äge ja tore paik, kus rääkida asjadest. Ma ei olnud eriti terav. Lõpus teatas hra Tõnu Viik, et ole edasi mugavustsoonis. Imelik tunne oli natuke pärast seda. Aga jah, ma ei arva, et peaks tänavale minema ja nõudma endale suuremat palka. Miks? Sest igasuguste nõudmistega käib kaasas see, et ühel hetkel inimesed lihtsalt ei viitsi-taha ise midagi teha ja eks Lääne-Euroopa olegi viimased aastad kriisis just sellepärast, et keegi ei taha midagi teha, aga raha saada tahavad kõik. Kuskil olen ühe huvitava vanamehega rääkinud palgasüsteemist Soomes. Majandus ei saa püsida ainult majanduskasvus.
Majandus peab püsima veel milleski. Ja ma ei teagi, misse mis on. Äraelamine. 8 ruutu, head sõbrad ja tunne, et mind armastatakse. Muidugi on hea küsimus, et kas mind armastatakse, kui ma ei ole põhimõttekindel tänavatele mineja. Küsimus: äkki hakkad ettevõtjaks? Ei ole veel seda tunnetust endas leidnud, et hakkaks ettevõtjaks. Kui olla ülikoolis muide piisavalt aktiivne õpib väike-ettevõtte reegleid kah tundma. Mina olin fanaatiline luule-kirjanduseuurija. Mingil hetkel lihtsalt viskas üle. Tahtsin sellest tornist välja ronida, milleks nimetatakse ülikooli.
Töökaaslased vahetavad või tahavad vahetada töökohta. Ja ma ei tea, kas see on hea või see on halb. Kahju on natuke. 2-3 müüjat, kelle kohta öeldakse midagi head. Ütlevad ülemused. Ülejäänutele öeldakse, et nood ei kõlba kuhugi. Ja ma ei tea, kas see tunne on õige või hea või vajalik. Üldiselt, kui satute Apollosse võtke julgus kokku ja kirjutage midagi head meie logiraamatusse, muidu te jääte lihtsalt ilma headest müüjatest. Aga võib-olla tulekski jääda headest müüjatest ilma. Ma ei tea. Võib-olla oleks pidand juba ammu minema ära. Ma ei tea. Ma ei saa alla anda.
Mina saan ilmselt suure osa oma tunnustusest mujalt kätte. No arvamusfestivalgi oli väga äge ja tore paik, kus rääkida asjadest. Ma ei olnud eriti terav. Lõpus teatas hra Tõnu Viik, et ole edasi mugavustsoonis. Imelik tunne oli natuke pärast seda. Aga jah, ma ei arva, et peaks tänavale minema ja nõudma endale suuremat palka. Miks? Sest igasuguste nõudmistega käib kaasas see, et ühel hetkel inimesed lihtsalt ei viitsi-taha ise midagi teha ja eks Lääne-Euroopa olegi viimased aastad kriisis just sellepärast, et keegi ei taha midagi teha, aga raha saada tahavad kõik. Kuskil olen ühe huvitava vanamehega rääkinud palgasüsteemist Soomes. Majandus ei saa püsida ainult majanduskasvus.
Majandus peab püsima veel milleski. Ja ma ei teagi, misse mis on. Äraelamine. 8 ruutu, head sõbrad ja tunne, et mind armastatakse. Muidugi on hea küsimus, et kas mind armastatakse, kui ma ei ole põhimõttekindel tänavatele mineja. Küsimus: äkki hakkad ettevõtjaks? Ei ole veel seda tunnetust endas leidnud, et hakkaks ettevõtjaks. Kui olla ülikoolis muide piisavalt aktiivne õpib väike-ettevõtte reegleid kah tundma. Mina olin fanaatiline luule-kirjanduseuurija. Mingil hetkel lihtsalt viskas üle. Tahtsin sellest tornist välja ronida, milleks nimetatakse ülikooli.
18 august 2013
+
Imelikke asju juhtub, kui hakata rääkima seda, mis suust kukub. Ja minul isiklikult kukub suust päris palju imelikke asju. Aeg-ajalt ka sellist, mis inimesi šokeerib. Noh, vähemasti kahele inimesele rääkisin sellest, kuidas tahan saada rikkaks, kuulsaks ja ilusaks.
Reaktsioonid olid mitmetahulised.
Reaktsioonid olid mitmetahulised.
16 august 2013
Minu Praha - mitte ühtegi lahingut kaotanud Jan Žižka
Praha metroos lõhnas, nagu oleks sinna miljoneid juudilaipu maetud või hoopistükkis rotte. Maa all olemine ei kõla just roosiliselt. Minu jaoks. Maa peal olemine on niisamagi keeruline minule. Tõttöelda ei oska ma praeguses meeleolus midagi eriti kirjeldadagi. Homme tuleb arvamusfestival, kuhu ma pean jõudma kohale ja rääkima -asjadest, mis nagunii on olulised. Me teame, et nad on.
Esmaspäev oli raske päev. Jõudsin Prahasse, et olla selle ilust tõstetud. Oleks korraga tahtnud saada hiiglaseks, kes kisub maju maast välja, et need oma käekotti pista, koos leinavormis taimedega. Miks? Ma ei teagi. Lihtsalt tunne on, et peab pistma ja mitte vähe, vaid kohutavalt palju kõikide nende fassaadide pärast, millest eluaeg oled unistanud. Undki silmadesse ja kehasse saanud. Hommikul sööd sööd sööd ja korraga detail, pilt, kuju. See lahvatab paigast. Räägib lugusid sellest, mis kunagi nendessamades majades on olnud, aga paneb ka, kuidagi naeratama. Hingama. Vabamalt. Tundlikumalt. Ilusad mehed - ilusad naised. Kivist - mitte fotoshopitud, vaid välja raiutud, mitmeid tuhandeid naisi enne neid naisi ja mehi iluks ülistatud-üldistatud. Seest tõmbab kokku. Nii hea on. Ja nii kummaline on korraga.
Ja mitte ainult kujud, vaid ka rütmid, mida renessanssi ja juugendi arhitektuur esile kutsub. Mucha viivuks seest välja elama paneb. Ainus, mis tahaks, ongi kõik see lihtsalt kaasa võtta. Isegi mitte otseselt maju-kirikuid-sünagooge, vaid seda ehmatavat, täpset, valushelget usku, mida nad kõik endast minu jaoks oma olemasolu kaudu sõnastavad: me loome ennast ise. Jah, suured juhid annavad meile julguse ja tahte luua ennast ise. Ja just sellise tunde saan mina kätte, vaadates kord Vaclavi, kord mustrit seinal. See ehmatab paigast ja ainus, millele ma mõelda suudan, on Tallinn. Lihtsalt Tallinn, mis ei ole selline. Kus ei ole skulptuure ega liigselt palju arhitektuurirütmi, kus on midagi muud.
Praha oli nii ilus, et ma kolmandamal päeval väsisin sellest ära. Ja ma ei tahtnud külastada ühtki muuseumi. Ma tahtsin lihtsalt olla. Nii nagu inimesed ikka on, kui nad on armunud sellesse, mis nad näevad. Linna keerukujulistesse võimalustesse, mis tegelikult pole midagi muud, kui fassaadidelt minusse vaatavad tühjade silmadega kujud. Ja te ju teate mind. Ma armun - ma armun kõigesse niisuguse meeletusega, nagu oleks homnepäev surm ootel. Ja umbes samasuguse hullumeelse intensiivsusega.
Mul oli vahepeal tunne, et äkki nad elavad, nii nagu mõnes muinasjutus - ärkavad öösel üles ja ronivad alla, et linnas armastada inimesi. Äkki on nad need Erosed, keda Psyche ei või kunagi näha. Kujud ma mõtlen. Need vihased peaaegu hulluks läinud paavstid, rahulikud rüütlid, vaiksed kaupmehed, võimsad hobused, pisikesed konnad, riieteta neidised, tantsivad naised, flööti mängivad mehed, tapmishimulised mõrvarid Praha kindluse ees koos esimese presidendiga Tomas Masarykiga, kus seisab kaks päikseprillitet kuju, 1941. aastal Bohumil Kafka teht kuju Vitkovi mäel, see, mida te praegu siit võite näha. Jan Žižka - hussiitide sõjapealik. Ühesilmne Jan. Uhh. Nagu mina. Ühesilmne.
Esmaspäev oli raske päev. Jõudsin Prahasse, et olla selle ilust tõstetud. Oleks korraga tahtnud saada hiiglaseks, kes kisub maju maast välja, et need oma käekotti pista, koos leinavormis taimedega. Miks? Ma ei teagi. Lihtsalt tunne on, et peab pistma ja mitte vähe, vaid kohutavalt palju kõikide nende fassaadide pärast, millest eluaeg oled unistanud. Undki silmadesse ja kehasse saanud. Hommikul sööd sööd sööd ja korraga detail, pilt, kuju. See lahvatab paigast. Räägib lugusid sellest, mis kunagi nendessamades majades on olnud, aga paneb ka, kuidagi naeratama. Hingama. Vabamalt. Tundlikumalt. Ilusad mehed - ilusad naised. Kivist - mitte fotoshopitud, vaid välja raiutud, mitmeid tuhandeid naisi enne neid naisi ja mehi iluks ülistatud-üldistatud. Seest tõmbab kokku. Nii hea on. Ja nii kummaline on korraga.
Ja mitte ainult kujud, vaid ka rütmid, mida renessanssi ja juugendi arhitektuur esile kutsub. Mucha viivuks seest välja elama paneb. Ainus, mis tahaks, ongi kõik see lihtsalt kaasa võtta. Isegi mitte otseselt maju-kirikuid-sünagooge, vaid seda ehmatavat, täpset, valushelget usku, mida nad kõik endast minu jaoks oma olemasolu kaudu sõnastavad: me loome ennast ise. Jah, suured juhid annavad meile julguse ja tahte luua ennast ise. Ja just sellise tunde saan mina kätte, vaadates kord Vaclavi, kord mustrit seinal. See ehmatab paigast ja ainus, millele ma mõelda suudan, on Tallinn. Lihtsalt Tallinn, mis ei ole selline. Kus ei ole skulptuure ega liigselt palju arhitektuurirütmi, kus on midagi muud.
Praha oli nii ilus, et ma kolmandamal päeval väsisin sellest ära. Ja ma ei tahtnud külastada ühtki muuseumi. Ma tahtsin lihtsalt olla. Nii nagu inimesed ikka on, kui nad on armunud sellesse, mis nad näevad. Linna keerukujulistesse võimalustesse, mis tegelikult pole midagi muud, kui fassaadidelt minusse vaatavad tühjade silmadega kujud. Ja te ju teate mind. Ma armun - ma armun kõigesse niisuguse meeletusega, nagu oleks homnepäev surm ootel. Ja umbes samasuguse hullumeelse intensiivsusega.
Mul oli vahepeal tunne, et äkki nad elavad, nii nagu mõnes muinasjutus - ärkavad öösel üles ja ronivad alla, et linnas armastada inimesi. Äkki on nad need Erosed, keda Psyche ei või kunagi näha. Kujud ma mõtlen. Need vihased peaaegu hulluks läinud paavstid, rahulikud rüütlid, vaiksed kaupmehed, võimsad hobused, pisikesed konnad, riieteta neidised, tantsivad naised, flööti mängivad mehed, tapmishimulised mõrvarid Praha kindluse ees koos esimese presidendiga Tomas Masarykiga, kus seisab kaks päikseprillitet kuju, 1941. aastal Bohumil Kafka teht kuju Vitkovi mäel, see, mida te praegu siit võite näha. Jan Žižka - hussiitide sõjapealik. Ühesilmne Jan. Uhh. Nagu mina. Ühesilmne.
Temast õhkus minusse maagilist rahu. Sellist, mis hõlmas hetkeks kogu mu teadvuse. Ta oli nii suur, et tema järgi ma orienteerusingi üle terve Praha linna. Aga tema - lihtsalt seisis seal. Hea veel, et ei viiband: "Kuule, Katrina, seal on metroo, sellega saab viis minutit sõita ja sa oledki kohal, jah, seal kohal, kus sa olema pead, miks sa muudkui trambid ringi. Ole nagu korralik turist võta kaart lahti, võta korralikult reisijuht lahti. Seal on kõik kirjas, et kus sa olema pead. No missa vaatad mind. Ära vaata. Ma olen juba 1424. aastal maha surnud. Jah, mina olen üks kuuest maailmakuulsast sõjapealikust. Ja mind on siia jäetud, Prahat troonima. Mida sina ka tead sõjast või sellest, kuidas meestele selgeks teha, et alla anda ei saa? Mida sa tead? Ah? Mitte kui midagi. Ja ometi oled sinagi ühesilmne."
Tellimine:
Postitused (Atom)