Tegelikult toimub praegu paljude heade apollomüüjate kadumine. Ma ei tea isegi on see hea või halb. Mõnes mõttes tahaks kogu aeg, et lihtsam oleks, parem oleks, aga samas mismoodi see käib. Kas nagu selles Black Booksi seriaalis, kus inimestega ei tegelda üldse ja juuakse päev otsa veini? Mina võin seda ju täitsa vabalt teha. Viimasel ajal vaatan nagunii endast kümme aastat nooremaid kutte sellise näoga, nagu oleks mul vesi suu sisse kinni jäänud. Noh ja loomulikult võib sellist asja teha töö ajal ka. Täna käis poes Ott. Fantastiline poiss ägedat karva sokkidega.
Töökaaslased vahetavad või tahavad vahetada töökohta. Ja ma ei tea, kas see on hea või see on halb. Kahju on natuke. 2-3 müüjat, kelle kohta öeldakse midagi head. Ütlevad ülemused. Ülejäänutele öeldakse, et nood ei kõlba kuhugi. Ja ma ei tea, kas see tunne on õige või hea või vajalik. Üldiselt, kui satute Apollosse võtke julgus kokku ja kirjutage midagi head meie logiraamatusse, muidu te jääte lihtsalt ilma headest müüjatest. Aga võib-olla tulekski jääda headest müüjatest ilma. Ma ei tea. Võib-olla oleks pidand juba ammu minema ära. Ma ei tea. Ma ei saa alla anda.
Mina saan ilmselt suure osa oma tunnustusest mujalt kätte. No arvamusfestivalgi oli väga äge ja tore paik, kus rääkida asjadest. Ma ei olnud eriti terav. Lõpus teatas hra Tõnu Viik, et ole edasi mugavustsoonis. Imelik tunne oli natuke pärast seda. Aga jah, ma ei arva, et peaks tänavale minema ja nõudma endale suuremat palka. Miks? Sest igasuguste nõudmistega käib kaasas see, et ühel hetkel inimesed lihtsalt ei viitsi-taha ise midagi teha ja eks Lääne-Euroopa olegi viimased aastad kriisis just sellepärast, et keegi ei taha midagi teha, aga raha saada tahavad kõik. Kuskil olen ühe huvitava vanamehega rääkinud palgasüsteemist Soomes. Majandus ei saa püsida ainult majanduskasvus.
Majandus peab püsima veel milleski. Ja ma ei teagi, misse mis on. Äraelamine. 8 ruutu, head sõbrad ja tunne, et mind armastatakse. Muidugi on hea küsimus, et kas mind armastatakse, kui ma ei ole põhimõttekindel tänavatele mineja. Küsimus: äkki hakkad ettevõtjaks? Ei ole veel seda tunnetust endas leidnud, et hakkaks ettevõtjaks. Kui olla ülikoolis muide piisavalt aktiivne õpib väike-ettevõtte reegleid kah tundma. Mina olin fanaatiline luule-kirjanduseuurija. Mingil hetkel lihtsalt viskas üle. Tahtsin sellest tornist välja ronida, milleks nimetatakse ülikooli.
1 kommentaar:
Kui inimene ei tunne ennast muutuvates oludes turvaliselt, siis püsib ta mugavustsoonis. Tavaliselt ei tunne ennast turvaliselt inimesed, kellel on eelnevast elust (eelkõige lapsepõlvest) negatiivset tõlgendamist leidnud kogemusi, mis ajendavad inimest otsima täiendavat turvatunnet. Täiendavat turvatunnet leitakse sageli rangetes reeglites ja elu juhtivates uskumustes. Kui härra Viik suudab väljuda mugavustsoonist, sealjuures varsti sinna tagasi minemata, siis on tema olukord teistsugune kui paljudel teistel, olles haruldasem kui mugavustsoonis püsimise olukord. Mugavustsoonist on võimalik välja tulla, aga see nõuab tööd. Kui sisemine turvatunne ja kindlus puudub, tuleb kõigepealt tööd teha nende taastamiseks ja mugavustsoonist väljumisele saab hakata mõtlema üksnes järk-järgult. Oma firma loomise kui kõigi hädade vastu aitava rohu soovitajad ja muud reformierakondliku aita-ennast-ise-ideoloogia valjuhäälsed kuulutajad sageli ei arvesta viimast faktorit. Samas tuleb siiski tõdeda, et absoluutselt kõik paranemisprotsessid saavad alguse sellest, kui inimene asub ennast ise aitama. Keegi teine ei saa inimest sundida esimest sammu tegema mingi probleemi lahendamiseks, ei Edgar, ei Ansip, ei Euroopa Sotsiaalfond. Punkt. Seega on ka Viigi jutus tugev tõetera sees.
Postita kommentaar