Minu Praha - mitte ühtegi lahingut kaotanud Jan Žižka

Praha metroos lõhnas, nagu oleks sinna miljoneid juudilaipu maetud või hoopistükkis rotte. Maa all olemine ei kõla just roosiliselt. Minu jaoks. Maa peal olemine on niisamagi keeruline minule. Tõttöelda ei oska ma praeguses meeleolus midagi eriti kirjeldadagi. Homme tuleb arvamusfestival, kuhu ma pean jõudma kohale ja rääkima -asjadest, mis nagunii on olulised. Me teame, et nad on.

Esmaspäev oli raske päev. Jõudsin Prahasse, et olla selle ilust tõstetud. Oleks korraga tahtnud saada hiiglaseks, kes kisub maju maast välja, et need oma käekotti pista, koos leinavormis taimedega. Miks? Ma ei teagi. Lihtsalt tunne on, et peab pistma ja mitte vähe, vaid kohutavalt palju kõikide nende fassaadide pärast, millest eluaeg oled unistanud. Undki silmadesse ja kehasse saanud. Hommikul sööd sööd sööd ja korraga detail, pilt, kuju. See lahvatab paigast. Räägib lugusid sellest, mis kunagi nendessamades majades on olnud, aga paneb ka, kuidagi naeratama. Hingama. Vabamalt. Tundlikumalt. Ilusad mehed - ilusad naised. Kivist - mitte fotoshopitud, vaid välja raiutud, mitmeid tuhandeid naisi enne neid naisi ja mehi iluks ülistatud-üldistatud. Seest tõmbab kokku. Nii hea on. Ja nii kummaline on korraga.

Ja mitte ainult kujud, vaid ka rütmid, mida renessanssi ja juugendi arhitektuur esile kutsub. Mucha viivuks seest välja elama paneb. Ainus, mis tahaks, ongi kõik see lihtsalt kaasa võtta. Isegi mitte otseselt maju-kirikuid-sünagooge, vaid seda ehmatavat, täpset, valushelget usku, mida nad kõik endast minu jaoks oma olemasolu kaudu sõnastavad: me loome ennast ise. Jah, suured juhid annavad meile julguse ja tahte luua ennast ise. Ja just sellise tunde saan mina kätte, vaadates kord Vaclavi, kord mustrit seinal. See ehmatab paigast ja ainus, millele ma mõelda suudan, on Tallinn. Lihtsalt Tallinn, mis ei ole selline. Kus ei ole skulptuure ega liigselt palju arhitektuurirütmi, kus on midagi muud.

Praha oli nii ilus, et ma kolmandamal päeval väsisin sellest ära. Ja ma ei tahtnud külastada ühtki muuseumi. Ma tahtsin lihtsalt olla. Nii nagu inimesed ikka on, kui nad on armunud sellesse, mis nad näevad. Linna keerukujulistesse võimalustesse, mis tegelikult pole midagi muud, kui fassaadidelt minusse vaatavad tühjade silmadega kujud. Ja te ju teate mind. Ma armun - ma armun kõigesse niisuguse meeletusega, nagu oleks homnepäev surm ootel. Ja umbes samasuguse hullumeelse intensiivsusega.

Mul oli vahepeal tunne, et äkki nad elavad, nii nagu mõnes muinasjutus - ärkavad öösel üles ja ronivad alla, et linnas armastada inimesi. Äkki on nad need Erosed, keda Psyche ei või kunagi näha. Kujud ma mõtlen. Need vihased peaaegu hulluks läinud paavstid, rahulikud rüütlid, vaiksed kaupmehed, võimsad hobused, pisikesed konnad, riieteta neidised, tantsivad naised, flööti mängivad mehed, tapmishimulised mõrvarid Praha kindluse ees koos esimese presidendiga Tomas Masarykiga, kus seisab kaks päikseprillitet kuju, 1941. aastal Bohumil Kafka teht kuju Vitkovi mäel, see, mida te praegu siit võite näha. Jan Žižka - hussiitide sõjapealik. Ühesilmne Jan. Uhh. Nagu mina. Ühesilmne.

Temast õhkus minusse maagilist rahu. Sellist, mis hõlmas hetkeks kogu mu teadvuse. Ta oli nii suur, et tema järgi ma orienteerusingi üle terve Praha linna. Aga tema - lihtsalt seisis seal. Hea veel, et ei viiband: "Kuule, Katrina, seal on metroo, sellega saab viis minutit sõita ja sa oledki kohal, jah, seal kohal, kus sa olema pead, miks sa muudkui trambid ringi. Ole nagu korralik turist võta kaart lahti, võta korralikult reisijuht lahti. Seal on kõik kirjas, et kus sa olema pead. No missa vaatad mind. Ära vaata. Ma olen juba 1424. aastal maha surnud. Jah, mina olen üks kuuest maailmakuulsast sõjapealikust. Ja mind on siia jäetud, Prahat troonima. Mida sina ka tead sõjast või sellest, kuidas meestele selgeks teha, et alla anda ei saa? Mida sa tead? Ah? Mitte kui midagi. Ja ometi oled sinagi ühesilmne."