24 september 2013

SMSlaenu vastu ja õiglase äri poolt

Manfred Mimi näitust on muidugi kõik näind. Oli seal suures ilmas laiali mööda Kunstihoone kummastavalt ilusaid saale. Aeg ja elu talitab enda nägumööda. Mina talitan enda tahtmist mööda. Poeet kiris siin ükspäev, et vahel on tal hea tunne, et teda tabab otsekui selgushetk, millest kasvab välja kogu olemine, kogu inimlik ja jumalik täius ühes. Et nagu saaks elust paremini aru. Geniaalsushetk.

Näedsis.

Loen siin ettevõtluse kohta käivaid ajakirju ja olen segaduses.

Nad on samahead kui poeedid või oli see vastupidi. Turundusõpik rääkis sest, kuidas maailmas on viit sorti turundust.

1) tootmispõhine - kvantiteet
2) tootepõhine - kvaliteet
3) turundus- ja reklaamipõhine - müüa tuleb nagunii
4) kliendipõhine - mõelda tuleb, kellele müüa
5) ühiskondliku kasu põhine - lõppkokkuvõttes peaks sellest tootest kõigile kasu olema

Igasugune loomine kui ta sügavamaks ja täiuslikumaks mõelda, kui ainult edule ja rahatükile põhinev tootmine on, muutub varem või hiljem kunstiks. Just see tootmine-loomine, mis on sisuliselt vajalik, oodatud, mitte ainult teatud gruppide jaoks vaid kõigi jaoks.

Ichak Adizes:
"Vaimne inimene armastab teisi ja hoolitseb nende eest. Tema eesmärk pole mitte lihtsalt üles ehitada rahateenimismehhanismi vaid Taj Mahal."

Feisbukis tekkis hra Juku-Kalle alla torm smslaenude kohta ja võib öelda, et veeklaasis. Mina isiklikult arvasin seda:

Minu meelest peaks smslaenud lihtsalt ära keelama. KOHE!

Äritegevus on tore, seni kuni ta ei muutu kuritegevuseks. Teate küll - õigus ja majandus käivad käsikäes, kui te raamatupoodi teavet otsima tulete. Jah, mitte keegi ei keela ega käsi sul laenu võtta, aga keegi võib sinu andmeid kasutades ikka laenu võtta. Olete näind sotsiaalmajades inimesi, kelle "sõber" võttis nende nimel laenu. Jahp pärast ütlete, et ise oli loll. Mina ütlen, et... Persse! sain just lapsepõlvesõbrannaga kokku, kes mulle telleritööst rääkis. Põhimõtteliselt sama idiootne ja jama, kui smslaenuandja hiigelsuurte intressidega. Jah, kullake, su kohus on iga inimese käest küsida, et kas tal äkki väikelaenu pole tarvis. Siis ma hingan kergendatult, et ma töötan raamatupoes, mitte pangas. ÄRITEGEVUS ei peaks olema KURITEGEVUS.

VASTUTUSTUNNE TEISE INIMESE ELU EES võiks tsipa suurem olla, kui iha tema rahakoti seest viimseidki münduskeid välja kiskuda vahenditega, mis ei ole lihtsalt naeruväärsed, vaid lausa nõmedad.

23 september 2013

Ole muutus ja Ingel Prisma kassas

Prisma sabas juhtub imesid. Ilus poiss, kes räägib peaaegu uhkustavalt ingliskeeli mingile tüübile Meerikast, et näe, eile käisin siin pidžaamas ja panin üle terve poe oma pleieri mängima.
"Be the change you want, you know."
Mulle ta miskipärast imponeeris. Või noh, tekitas selle noortevahetuse tunde. Olen ju minagi kodanikuharidust saand terve 2010. aasta. Seal nad kordavad piki päid ja piki jalgu, kuidas kogu aeg tuleb olla mingi muutus. Nii et selline muutus muutus üsna naljakaks muutuseks. Kujutasin pisut jommis peaga blondi kutti südamekestega pidžaamas mööda Kristiine Prismat ringi kõmpimas ja täie häälega tänapäeva trendihipsteri lugusid kuulamas. Hea pilt tekkis silme ette.
Pärast jõime tüdrukpoistega raudtee ääres lilladest plastikpokaalidest siidrit. Natuke tüütu ta oli, aga tore siiski. Ja seesama kutt ilmus eikuskilt kohale. See muutusekutt. Tuli sinna hängitama oma tüdruksõpra, mina ütlesin lihtsalt, sest ma olin siiski natuke purjus, et sa oled ju see kutt. Noh see... No teadküll...
"Ei tea, aga varsti saan teada, kes sina oled?"
"No sa ju mängisid seda muusikat kõrvaklappidest Prisma kassas."
Ega jutt eriti kaugele ei arenenud. Tundsin ,et ma segasin kedagi. Kobisin oma geide juurde tagasi ja nemad tegid mulle sassis soengu ja kiitsid üles. .

*
Igal juhul täna seisin letis ja nägin korraga Inglit. Ma ei tea, mis ta teine nimi oli, aga Ingel oli ta esimene nimi. Jahp. Mäletan, et üks mu sõber ütles, et Ingel on Saaremaal väga tuntud nimi. Ma ei mäleta temast midagi, ainult seda, kuidas ma ohkasin, kui kuulsin, et ta nimi on Ingel. Suured selged hallid silmad, kartulikoore karva pisut kaardus juuksed, hästi valitud kingad ja riided ja kindlasti mingi eesti filoloogiaga seotud asi. Toimetaja kursus või mis? Ta vaatas mind teispoolt, niimoodi täiuslikult vaikides, et nagu küsides, et mida sina ja mina mõtlesin ,et mida tema ja noh, tema puhul hakkas selgeks saama, et seda tema. Seda, mida kõik inimesed Kristiine Prismas teevad. Ostab asju. Selle üle ei tasu  vist imestada.

Seda vist niisama lihtsalt ei muuda.

A juurde minna ja küsida, et kassa oled Ingel, vat seda ma kartsin.

22 september 2013

Montaigne ja tema mõtteid, koos eskimonaisega

Vahel tekib selline segadus. Kirjutamise, mõtlemise ja nii edasi segadus. Keel mässab minu mõtete vastu. Ja kuidagi nagu korduva unenäona vilksatab sisse see eskimo lugu tütrest, kes armastas liiga palju oma isa. Neil sündisid lapsed - hundipojad, kes sõid isa käed ära. Hävinguhimulised olendid sünnivadki sellistest suhetest, mis on ebaloomulikult lähedaseks saanud.

Jahp. Midsomeri mõrvalugu tuleb meelde, kus vanaisa tahtis lapselapsega last saada. Et oleks veelgi täiuslikum klaverimängija sündind. Et kui maailmakuulus viiuldaja või 3aastane laps ohtu sättida, siis kumba teie sätiksite. Vastus on ikka. Aga me ei räägi sellest, eksju.

Montaigne kõneles aina Cicero keeles ja lemmikuks sai see: "Totum in eo est, ut tibi imperus."
Kogu asi on selles, et iseennast valitseda. Aga see, mu armsad, on kõige raskem.

Ja turundusõpik muutub aina toredamaks, sest selgineb see, mis mina olen.

Jumal ja õmblustöökoda

Täiuslik päev meenutab alati natuke lapsepõlve. Tasa, tasa, tasa - langeb ta minusse ja toob keerdudena välja vanad kombed. Pühapäev. Kirik. Vana naine koos minuga kirikus. Kohad, mis annavad jõudu, kohad, mis võtavad jõudu. Kohad, kus oled nagu piinatud geenius, kohad, mis keelduvad sind piinamast, kui palju sa ka ei paluks. Seinad, uksed, inimesed, kes avanevad sulle ja kellele sina oled avatud. Kohad, mis kutsuvad endale külla. Ütlevad, et siin on sinu koht. Kopli on see minu koht ja tuleb kuidagi korda teha. Ma veel ei tea kuidas, aga kindlasti kuidagi.

Kopli on unistamise koht. Sealt ta tuleb see esimene töölisklassivõitlus paremate tingimuste nimel meie riigis. 100 aastat tagasi. Seal kuskil on keegi, keda keegi armastas. Mitte ainult Koplis, mitte ainult Obinitsas, igal pool kogu aeg. Alati on keegi, kes kunagi kedagi armastas. Ja alati on keegi, kes unistab, et seda kohta, kus ta elab, saab paremaks teha. Ja alati on keegi, kes suudab sammukse astuda, et lähebki ilusamaks. Kõik algab mõttest, millest saab ettevõte. Olgu siis kasvõi luuletus. Olgu või ood odrale, nagu ta hra Ernst Ennol on. Ma vist ei taha endale enam korterit kuhugi mujale peale Kopli. Kaevuri tänavale näiteks, mõne laguneva hoone kõrvale, Eka tudengitest täis kodu, kus iga päev mõeldakse selle pääle, kuidas ilusamaks teha seda, mis on. Mõned sotsiaaltöö tudengid võiks ka sealsamas olla ja mõelda, kuidas toime tulla inimestega, kes endaga mitte kunagi liiga hästi toime ei tule. Kas saab neid üldse aidata? Võib-olla mitte. Igal juhul jah.

Üleeile Vabaduse risti taga Harju mäel. Palju joovaid geipoisse, mõned lesbid ja mõned muidu inimesed, üks rase tüdruk. Ei, ma ei oska sulle öelda, mis mind häirib, aga ma tahan (ja ma pean, mul on vahel kohutav tunne, aga ma pean seda muutma, seda inimeseks olemise haprust). Seda H ja Mi ja veel paljusid teisi asju, mis meisse kogunevad tükkidena. Poisid ja plikad räägivad mõeldamatult palju sellest, kuidas neile meeldib osta just selliseid ja selliseid riideid. Kuulan neid ja ei oska reageerida. Minule meeldivad just need riided, mis minule meeldivad. Ja ma tean, et ma ei saa nendega iiales tähelepanu, kui tõsiseltvõetav naine. Samas see tekitab ebamugavustunde, et äkki tegelikult peaks. Et kogu aeg ei saa olla lihtsalt see, kes saab asju kuidagi.

Ma tahaks tekitada õmblustöökoja, igasse linna, suurte tobedate riidepoodide asemel. Eestis võiks olla õmblusmajad, kuhu astud sisse, juba kodus riietuseseme tegumoe üle mõtiskledes ja teatad, et sul on sellist vaja. Ja ta vaatab sulle silma, loeb su huulilt ja liigutustest millist. Ja teeb su vanast kampsunist, vanast seelikust ja vanast pluusist midagi muud, midagi sellist, mis sul vaja oli. Noh, tegelikult taaskasutuskeskus vist juba töötab niimoodi, aga terve Eesti võiks niimoodi töötada. Esiteks annaks see palju lisaraha tõelistele tegijatele ja teiseks ei peaks me kogu aeg lisaträni tootma. Ainus, mida ära kaotada EI tohi, on muidugi pesupoed. Ilusaid püksikuid ja võimsaid rinnahoidjaid ei ole vist niisama heast peast kuskilt saada. Marat? Marat.

Jah. Ivo Nikkolo igal juhul - igasuguste Pradade ja Chanelide kiuste.

Oma ühesõnaga. Oma algab aga juba keelest, juba sellest, et meil on omad lood, mida rääkida. Jahp. Ma kardan natuke turundusõpikut lugeda, aga seda tuleb teha, muidu ei saa ma mõnest väga idiootsest nõmedusest aru, mida tehakse. Turundajatega on see lugu, et vahel nad sisuliselt ei usu, mida nad müüvad. Nad ei tee seda sellepärast, et nende müüdav ese-asi-teenus oleks hädavajalik ostjale, nad teevad seda sellepärast, et on nõudlus. Nõudlus aga võib olla, kas sellepärast, et kõigil on (näiteks firmariided, näitab seda, millisel ametipulgal sa parasjagu asud ehk kuhu sotsiaalsesse gruppi kuulud) või sellepärast, et see ühendaks kõiki erinevaid sotsiaalseid gruppe (sellepärast peaks teoreetiliselt igaüks meist kuulama iga päev muusikat, lugema raamatuid, filosofeerima parema linna, lihtsama kogukonna, paremate riiete üle, keskkonnasäästlikkuse üle). Mina tahaks, et ma suudaks inimesi rohkem omavahel ühendada - erinevaid sotsiaalseid gruppe, erinevaid sugusid, erinevaid vanusegruppe. A see vist tähendab siiski Jumalat, kirikut, seda kohta, kuhu ma täna ise hommikul läksin. Jahp.


21 september 2013

Tuhkapriidu

Hea päev.
Tuhkapriidu kaotas ketsi raamatupoodi.
Üks väike armas poiss kaotas rohelised prillid.
Katrina kaotas hetkeks enda.
Sai
endaks
ka
samamoodi.

*
Mõnikord ma saan aru, kui habras inimene, just sealt, leti tagant või raamatut soovitades. Naine vaatab mulle natuke ehmunult, natuke kurvalt, natuke kohe-kohe hakkan nutma silma, palub aabitsat ja tähti, et lugema ja rääkima õppida. Tundub, nagu vanaema tahaks lastelastele lugemist-kirjutamist õpetada. Korraga ta peatub ja ütleb ära, et ei, see on tema mees, et tema mees saab temast aru, aga tema oma mehest ei saa, et kaks kuud tagasi, et logopeed on küll, aga... Ma seisan vaikselt, neelan natuke seda, mis aeglaselt kurku hakkab tõusma, pakun asjalikult raamatuid, enne seda kui ära hakkab minema, ütlen, et ka selliseid elufaase on vaja läbi teha. Ta on rahunenud. Jah, ütleb ta korraga, jah. Mis ei tähenda seda, et see lihtne oleks, lisan ma juurde. Jah, kordab ta veel kord. Jah.

20 september 2013

Näilisus ja erinevused

Näilisuse ja päris vahe. Papi on mulle juba lapsest saadik õpetand, et pole teiste asi, kui sul on paha. Ära sellest räägi kellelegi, noh, kui räägid, siis räägi mulle, ma alati aidata ei saa, aga ära ikka kuulan. Papi. Vanama oli kah selline, polnud teiste asi, mis tema tundis. Võib-olla pold ta enda asi ka. Mõni näe joob siin oma lapse pärast surnuks, teine vaatab paremale ja vasemale ja kantseldab sind nagu silmatera, aga ise sees kannab seda allaneelamata asja, mis ei anna olla.

Näiline heaolu, rikkus, ilusad riided, hea söök - see on see, millest rääkida tohib. Kõik see hea, mis sinuga ikka juhtub, kui oled kogemata olema hakanud - armastama hakanud,  igatsema hakanud, tegutsema hakanud. Siis põrkasin enne seda, kui ma Rocca al Maresse H&Mi vaatama kihutasin, muidugi ma ei ostnud sealt midagi, kokku Kristiine Keskuse veinispetsialisti ja Marks and Spenceri müüjannaga, kes kukkus mulle loendama, missugune võimas korter tal on ja et nüüd sõidab ta kaheks nädalaks Türki. Ma katkestasin teda ebaviisakalt pean nentima, et küsida, et kas ta ongi see inimene, kelle käest küsida veininõu, jah oli küll. Ta on üks meeldivamaid müüjaid, keda ma tean, aga ma ei tahtnud teada, et ta mees Norras elab ja et tal on kodus kamin. Lihtsalt ei tahtnud, kuigi sellest peaks ka rääkima. Palju.

Eile nägin üle kümne aasta oma lapsepõlvesõbrannat. Oligi täielik Barbie nukk mu vastas. Ilusaim ja imelisim olend. Siis mõtlesin küll, et jumal, miks ma mees ei ole, miks mul suurt džiipi ei ole. Miks? Vaikne, rahulik, sugugi mitte habras sellises viisakas ja pehmes naiselikkuses. Algul ei suutnud ma ta kleidilt silmi ära saada. Nii ilus muster oli, just rindade kohal. Ja siis ta vaatas midagi muud. Ma ütlen, kui ma oleks see klassivend või mingi muu vend, siis ta oleks mind päriselt ka mingiks ahistajaks pidand. Võib-olla pidas nii ka. Mina ja minu kulunud Montoni püksid koos kollase dressikaga. Mina ja minu meikimata nägu.

Aga korraga, korraga tundus, et nii peabki, et see ongi elu. Et me juba lapsena alustasime seda elu. Mina poistega omaenda ehitatud onnides, tema oma roosades Barbienuku majades. Ja ma ei tundnud kadedust ega ka põlgust, midagi muud tundsin, tundsin, et hoolimata oma erinevusest, lähen ma talle korda ja vastupidi. See oli kuradi hea tunne.


19 september 2013

Teeniv päev

Tänane teguspäev.
Raha peab teenima. Inimesi minu meelest kah.
Raha ei saa teenida, kui ei ole selgeks teinud, et teenid eelkõige inimesi.

*
Kassa mõistad, et kõik pole alati positiivne? Hea? Ilus?
Isegi see loomine, mis inimesele on antud
see tavaline koha loomine
mis on nagu vundamendi mahapanek
isegi see ei ole alati positiivne
mõnikord unustad soojustada
olles vaimustunud vaiadest
ja
alles siis kui mitu talve on kõikidel meeletult külm
sinu majas
ja põhi vajub alt aina ära
sest seal on turvas
mõtled
et äkki oleks pidanud kuidagi teisiti ehitama
soojust maja alla
elu alla
aga enam ei saa.

*
KEELTEST
RAAMATUPOES

lühike jaapani mees
palub jalgrattakaarti
kahju et
ma poole jätsin
kõik jalgrattad
ja jaapani keeled
mu punajuukselise
jaapanlannaga
kes deitis türklasega
ja armastab kirglikult
lausa Eestit
ja käsib mul Venemaale
kolida
sest ma hakkan
leti taga vene keeles
venelastega rääkima

ma pean tulema
vastu ja võllale
sest ma pean tulema
vastu ja vallali
kõigele, mis räägib
mu emaemade keelt

ja jah see ei ole
eesti keel
ja jah see ei ole
jaapani keel
aga ma tahaks
vahel osata
kõiki maailma keeli
et nad tahaks
tagasi tulla

meie maailma
meie metsikusse Läände
kus rikkad on rikkad
ja vaesed on visad
välja surema.