Hea päev.
Tuhkapriidu kaotas ketsi raamatupoodi.
Üks väike armas poiss kaotas rohelised prillid.
Katrina kaotas hetkeks enda.
Sai
endaks
ka
samamoodi.
*
Mõnikord ma saan aru, kui habras inimene, just sealt, leti tagant või raamatut soovitades. Naine vaatab mulle natuke ehmunult, natuke kurvalt, natuke kohe-kohe hakkan nutma silma, palub aabitsat ja tähti, et lugema ja rääkima õppida. Tundub, nagu vanaema tahaks lastelastele lugemist-kirjutamist õpetada. Korraga ta peatub ja ütleb ära, et ei, see on tema mees, et tema mees saab temast aru, aga tema oma mehest ei saa, et kaks kuud tagasi, et logopeed on küll, aga... Ma seisan vaikselt, neelan natuke seda, mis aeglaselt kurku hakkab tõusma, pakun asjalikult raamatuid, enne seda kui ära hakkab minema, ütlen, et ka selliseid elufaase on vaja läbi teha. Ta on rahunenud. Jah, ütleb ta korraga, jah. Mis ei tähenda seda, et see lihtne oleks, lisan ma juurde. Jah, kordab ta veel kord. Jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar