Vahel tekib selline segadus. Kirjutamise, mõtlemise ja nii edasi segadus. Keel mässab minu mõtete vastu. Ja kuidagi nagu korduva unenäona vilksatab sisse see eskimo lugu tütrest, kes armastas liiga palju oma isa. Neil sündisid lapsed - hundipojad, kes sõid isa käed ära. Hävinguhimulised olendid sünnivadki sellistest suhetest, mis on ebaloomulikult lähedaseks saanud.
Jahp. Midsomeri mõrvalugu tuleb meelde, kus vanaisa tahtis lapselapsega last saada. Et oleks veelgi täiuslikum klaverimängija sündind. Et kui maailmakuulus viiuldaja või 3aastane laps ohtu sättida, siis kumba teie sätiksite. Vastus on ikka. Aga me ei räägi sellest, eksju.
Montaigne kõneles aina Cicero keeles ja lemmikuks sai see: "Totum in eo est, ut tibi imperus."
Kogu asi on selles, et iseennast valitseda. Aga see, mu armsad, on kõige raskem.
Ja turundusõpik muutub aina toredamaks, sest selgineb see, mis mina olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar