Äraolija ja uusmaterialism

Äraolija

Maini mulle oma valu. Maini seda nii nagu sul tuleb. Maini, et selles on süüdi need vanad riided või hambaaugud või halvasti pestud nägu või midagi, millel on kindlasti veel mingisugune nimi. Lihtsusta, ütleb selle peale hää ärimees ja juht.

Ei, papa. Liiga lihtsaks ei saa miskit teha. Kui teha elu lihtsaks, siis varem või hiljem maksad oma lihtsuse eest tulist hinda. Ei ole ainult tahtmine ja ei ole ainult taevariik. Mina olen. Sina oled. Inimesed on. Tavaliselt on nad nii erinevad, et see hirmutab. Ja iga tahtmisega muutub taevariik kirjumaks ja valusamaks, aga ilusamaks ka.

Ma kogu aeg nõuan asju, mida sina mulle kunagi anda ei saa. Ei peagi saama. Aga palun maini mulle oma valu, nii nagu mina sulle mainin. Trampides oma 10 aastat vanu jalanõusid, mille oled mulle ise ostnud. Vanaema rätti hõlstitades oma pää pääl.

Lihtsusta, kulla tütar, ega minulgi on raske, ega minagi ju niisama ei saa. Lihtsusta. Armasta. Palun. Taha siia tulla. Ole siin. Ole kasulik. Ole järjekindlalt oma, ole. Muud polegi, mu väike tüteri.

Jah, ma püüan. Püüan mitte sinu hoolde jätta oma kodumaja, nagu mõni jätab oma koera vanematele ja nood vaatavad koera ja on õnnetud, et ikka veel ei tule keegi kallistama koera ega neid. Mina tulen. Miks ma ikkagi tähtis olen? Isegi siis kui olen ära?

*
Uusmaterialism. Härra Perec paneb sügavalt mõtlema asjadele, mis justkui on tähtsad. Ma ei teagi, mis asjad need täpsemalt peaks olema. Asjade lugudele meie ümber. Härra Joshua Simon aga kontseptuaalsele kunstile, mis kisub meid primitiivsesse olmeilma, mis polegi nii primitiivne. Nike´i taga on lugu, Ikea taga on lugu, kui ma nüüd Ekspressbussiga Tallinnasse sõidan, nagu see mul plaanis on, siis on ka lugu, mingi selle firma lugu. Lugudejutustajad suudavad müüa õhku ja armastust. See on niisama elementaarne ja valus kunst, kui mistahes teine kunstiliik. Aga elu, elu on siis kuskil kabinetis toodetav ja kuluv asi - olgu arvuti või hääl juhul mõni raamat, H&Mi püksid näituseks. Olgu kõik see brändide latatara, millesse võime aegajalt lõksu langeda.

Ikea ja muud toredad loomad. Doktorivorst. 500 rikkaimat Eestis. Teesid, millesse hetkeks uskuda. Mehed, kellesse hetkeks armuda. Armutu julgus jääda endaks. Unustada kõik need asjad, millele on manufaktueeritud lood taha mõeldud. Unustada isegi  Veuve Clicquot, Inc, sest see pole oluine. See on tühine. Tähtis on see, mida mina isiklikult luua saan, millesse lukku panna oma kodumaja ja Antonovka. Ahjaa... Antonovkast kirjutasin oma esimese luuletuse. 

Vesi ütleb isa, on kahjulik.

Ei ole kahjulik, kui lilli kasvatada.

Majadele on see alati kahjulik. 

Kuidas saada seda, mida ei ole, kuidas olla nii, et saadaks aru ja armastust...

Kummaline on kuulata, kuidas tööandjatel puuduvad vastava haridusega inimesed, keda neil vaja on. Haridus muutub. Meie muutume. Meie vajadused muutuvad. Siin ma siis olen. Keset kogu maailma olemist.

Räsitud, pesemata juustega. Kolm päeva järjest samade riietega. Õunad on ikka õunapuude all. Mireille kantseldab mulle mõtteid pähe. Poeedil olid maalimishood ja ta ei vastanud ei telefonikõnedele ega millelegi muule. Elu ongi vist midagi sellist, millele ei saa liigset tähelepanu pöörata. Välja arvatud nendele olukordadele, kus oled kogemata kellelegi liiga teinud. Juhtub?

Juhtub. Kõike juhtub. Kõigiga juhtub. Sõprus. Lausa masinlikult ahastama ja armastama panev.

Tõttöelda ei või kunagi teada, kuhu meie aeg ja meie ise lõpuks jõuame. Mida tähendab enda maksma panek? Jah, see on hädavajalik, et toimiksime normaalselt, reaalselt, nii nagu oodatakse ja ausalt öeldes, nii nagu me ise ka teistelt ootame. Ja ootame hoolimata kõigest.

Minagi ootan, et minuga kuidagi ollakse.

OLLA tähendab armastada. ARMASTADA tähendab mitte alla anda. NII ONGI.

*
Mireille kirjeldab 1980ndate naiste olukorda USAs, kui õpiti õpetajateks ja medõdedeks. Noh, umbes nagu meil praegu. 00ndateks hakkasid naised õppima ikka arstideks ja juristideks. Sellegipoolest kardetakse vastutusrikkaid ülesandeid. Aga mida rohkem vastutust kardad, seda vähem sust lugu peetakse. Ja nii ongi. Teisiti pole.

Hetk, kui sa näed, kuidas maailm laguneb

Räpinas käisin. Papa ehitab seal sadamat. Tahtis, et kirjutaksin sellest loo. Ei taha. Mitte, et mind ei huvitaks isa tööd. Huvitavad küll, aga midagi selles kõiges on.

Selle puhkuse kohta tahaks kogu aeg öelda, et raiskan midagi. Aega, energiat, ennast - siin selles hetkes, kus kõik on talumatult kohal ja omamoodi masendav. Jahp. Vennanaine on õnnetu. Isa on hädas oma ämmaga. Mina olen siin - jälle üksi. Jälle omadega viirastuste maailmas. Elu - lõikab tihedaid viilukaid minust välja.

Kirjuta neile sellest, kuidas me teeme, soojustatud maju. Kirjuta.

Ei kirjuta.

Ei taha.

Pole kunagi tahtnud.

Soojusta mu saun ära, kui julged.

Ma pean aru saama kõigest, mis ma kirjutan, iga sõna peab paigas olema. Igast sõnast, mis ma kirjutanud olen, pean ma aru saama. Kui ma ei saa aru, pole mõtet kirjutada. Ma pean tundma huvi, pean minema põhjani, pean jõudma sinna, kus on Väikesed Printsid, Poetessid, Poeedid, Printsessid, Südamedaamid, Professorid, Ajaloolased ja kõik need muud. Ma pean saama linnuks. Pean lendama.

Ja ma ei suuda, ma vahel ei taha ka.

Täna tema.
Luksuskaubad ja lauakombed. Toolile viskamata jäetud riidest salvrätik.

Taustaks on tema.
Minimaalselt kohalolev trummeldav jõud.

Tööpakkumine, mis pakub huvi.

Elu ja sotsiaalsed ärid

Rubriik elu:

Peeglisse vaatamise adekvaatsus. Asjaolude sundkasvamine või kasvatamine. Libisen  hetkeks oma rollist välja. Hetkeks, kui ta mulle ütleb, et mis ma olen ja miks ma olen, nagu ma olen. Elu on keeruline, võimas ja armastatud. Elu on nagu mu lahmakad juuksed. Nagu mu isa koos naisega, hommikul kirumas taga maanteepolitseid.
Või isa naine: "Nuh, võta kiirus maha, ma maksin su trahvi just ära."
Võtabki. Terve elu on võtnud.
"See läks tervelt 49 eurot maksma."
Seepeale sõnab isa: "Ei, see läks 48 eurot maksma, ise nägin."
"No olgu, 48."
Elu on mu vennalapsed, kes küsivad, et miks tädi Katrina Võrus ei ela. Elu on head sõbrad, kellele helistada, kui selgushetkest saab pärisvalu või tunne, et jooksen peaga vastu suurt ja tugevat seina ja pole kedagi, kes mind selle eest kaitseks. Elu on.

*
Kogu aeg on tunne, et midagi jääb tegemata. Kuskil jääb käimata, keegi nägemata, kuskil olemata, midagi loomata. Ainult see kohutav mittekasvamise, mitteküpsemise, mitte laagerdunud olemise tunne on. See käib asja juurde. Mina käin sellesse.

*
Öösel ärkan selle peale üles, et vana naine seletab vihase noore mehega. Poiss ei tea, kuidas olla. Ega ma ka ei tea. Vana naine teab veel vähem. Tema koer on ohustatud, tema on ohustatud. Koer, kes tolkneb võõraste inimeste tubadesse. Mees, kes suitsetab, tunneb mingit plaanilist huvi kõikide vastu, kes teda ümbritsevad, mina, kes ma tajun tema huvi tundmist, kui ebanormaalset tähelepanu, kui pealetükkivust.

"Sa ei peaks üldse siin olema ja see koer, see koer ei tule üle minu läve."

Kuhugi ta ikka tuleb. Üle sinu läve, üle sinu hetke, kus sa oled vaba omaeneseks olemise valus või sattunud sellesse. Aga ma saan mehest aru. Ainult siis ei saa aru, kui ta naist lolliks sõimab.

*
Rubriik: sotsiaalsed ärid.

Finantsnõuandlad igasse linnaossa - makseraskustesse sattunud inimestele ja peredele. Ise eeldan, et sellegi eest võiks paluda väikest konsultatsioonitasu. See ei peaks olema riiklik vaid MTÜline tegevus.

Miks see vajalik on? Sest mitte ainult alustavale ettevõtjale ja töötule pole vaja finantskonsultatsioone. Plaanide tegemise vajadus võiks-peaks olema kõikidel inimestel.

Sellised MTÜd võiks olla eraldatud pankadest. Inimesed võiks õppida analüüsima kõiki resursse, mis neil on, ja neid kasutama hakata. Just raha tegemise võimalusi, aga samas ka muid oskusi, mis aitavad ellu jääda just sellises riigis, nagu me praegu siin elame.

*
Teistes maailmariikides praktiseeritud sotsiaalkohvikud on minu meelest üks vingemaid viise kuidas kohalikke omavahel ühendada. Mina ise unistan luulekohviku kettidest, mis võiks paikneda üle terve Euroopa. Seal võiks olla hiigelsuur raamaturiiul luuletustega. Igal õhtul või paar korda nädalas, mõistlikul ajal võiks seal mängida hääd muusikat mõni Otsa kooli või Ellerheina kooli õpilane, õpilased, taustaks luuletajatele, kes võiks olla Eesti puhul nii eesti- kui ka venekeelsed.

Luuletajad on minu jaoks suurim võimalus luua kohta ja aega.

Ühele finantsmentor, teisele kultuurimentor

Tegelikult mõjuvad igasugused väga head lektorid võimsalt - nii ajupotentsiaalile kui ka kõigele muule. Elmo Puideti loeng Haaberstis mõjus täpselt niimoodi. Kõige parem osa loengust oli tegelemine iseendaga - jahp - see on see, millega tuleb alustada ilmselt juba päris algusest peale. Midagi workshopi taolist, et millised oskused mul on, et raha teenida. Aga see on ka midagi, mille pääle minu silm jäi pidama, kui ma hakkasin eile või oli see üleeile mõtisklema teemal SMSlaen. Ja lagunevad hambad ja ninalt libisevad 2006. aastast pärit Katrina prillid, aga noh, ja isa, aga noh...

Vahel on tunne, et mõnele inimesele (kaasa arvatud Katrinale) on vaja mentorit - just nimelt finantsmentorit, kes aitaks neil teha ära need valikud või plaanid, millega üksi hakkama ei saa, kes aitaks üle vaadata oma finantsid ja muud võimalused/oskused, millest mõnel meist pole ehk aimugi. Vat see ongi erinevus - luuletajate ja poliitikute/majandusinimeste vahel, kui tohib. Poliitikud haldavad tegelikult riigi finantskapitali, luuletajad sõna otseses mõttes kultuurikapitali. Mõlemat on võimalik suurendada või vähendada. Ma siiamaani loodan, et mitte teise arvelt. Mõlemad on resursid, millega kogukonda koos ja korras hoida. Kultuurikapitali (seda väikse tähega) saab alati suurendada, kui on olemas vastavad inimesed, kes kirjutavad ja loevad (maalivad, musitseerivad jne) ja loovad omavahelisi süsteeme. Täpselt samamoodi on rahaga või siis mateeriaga. 

Küsimus, mis mind pikemat aega mõtlema on pannud, ongi see, et kuidas suurendada inimeste vajadust just kaasaegse, meid nüüd ja praegu ühendama pidava ja ümbritseva kultuuri järele. Ja mitte nende kõige tavalisemate kultuurinälgas olevate inimeste puhul, nagu ma isegi. Vaid just finantskapitali loovate inimeste kaudu. 

Kui nüüd aus olla, siis olin üsna šokis, kui lugesin seda artiklit. Kui eesti eliit viskab kõik oma lapsed võõrale maale haridust saama, siis mis saab meie kohalikust kultuurist või selle tundmisest või isegi eliidi toetusest kohalikule kultuurile, kasvõi kirjandusele. Muidugi peab tunnistama, et ega see meil ongi pisut omaette eliit. Nagu oleks korraga kaks maailma, üks, kus härra Riismaa kirjeldab Säästumarketi maailma ja härra Malk (võib olla mistahes finantsidega tegelane) kirjeldab mulle ettevõtluspäeval poolt aastat Hispaanias. 

Mind paneb ikka veel imestama, kui erinevad inimesed meie riigis elavad. Ma eeldaks, et härra Malk ja kõik muud ettevõtjad on suutelised lugema-kuulama-nägema-vaatama. Ei ole, kui nende maimukesed õpivad väljaspool Eestit ja nad isegi asuvad väljapool Eestit ja peavad seda kultuuri, mis me siin ajame ebakulduuraks. Ühesõnaga - ma ei taha olla jobu, aga ausalt öeldes, oleme me ise kogu aeg jobud, kui me ignoreerime inimesi enda ümber. Ühelt poolt finantsiliselt. Lihttööline võib teha küll nägu, et kõik on nõmedad, et kõige hullem on see, et palka on vähe, aga kui palka pole millestki maksta, siis ega see eriti okei küll ei ole. Kas me tahame, et ühel ilusal päeval poleks kellelgi tööd ega tööandjaid?

Kuidagi tuleb meil teistega hakkama saada ja jah, ma tunnen vahel, et just seda Elmo Puideti soovitust üle vaadata kõik oma oskused, millega raha teenida, ja Kaur Riismaa oskused, millega inimkonda (antud juhul kogukonda) teenida. Kõik need on resursid, millega me saame vaadata, kas me saame endale lubada paremat Eestit või mitte.

Jah, ühele finantsmentor, teisele kultuurimentor. 

Meil on telekomöödia värk, kas teate

Heaken küll. Peaks vist kirjutama mõnele tuntud telekanalile seriaali "Nohikud" - Professor, Ajaloolane, President, Poetess, Väike Prints, IlusKolleeg - raamatupood ja kirjanikud-luuletajad. Ja ennast jälle mingi Poeedi ees lolliks teind Poetess. Jess.

Poliitik peaks ka sisse treitama. Ärimees võiks ka välja mõeldud olla. Vähemalt mingisugunegi. A see tähendab suhtlemist ja suhestumist kõigega, kõigesse. Ei, vahel on tunne, et ma ei ole mingitki pidi Poetess. Visionäär tahaks selle kõige peale olla. Fantastika, kas pole.

Professor ütleb, et sügis on käes. Loomulikult tahad inimest enda kõrvale. Midagi sooja ja ilusat. Tõsijutt. Midagi sooja ja ilusat. Seal ma siis olen ja räägin, kuidas maailmas on kohutavad inimesed. Säästumarketiinimesed või siis Poeedid. Punapäine jaapanlanna vihastab end veelgi punasemaks pärast seda, kui pean valima Võru haudade-õunade ja tema soolaleiva peo vahel, kuhu ma ei jõua. Poeet teeb näo, nagu läheks talle korda see, et ma täna ära sõidan, eile õhtul. Mina jälle olen õnnetu, et ei see lähe talle korda ega kuhugi.

Professor koperdab kodust välja Sõõrikute kohvikussse, et vaadata sassis juustega ahastuses Poetessi, kes kukub veel ja veel ja veel kord ninuli omaenda juustesse ja prillidesse, mis kukuvad ninalt sama võimekalt ja võikalt alla nagu igalt poolt mujalt.

Ajaloolane ütleb kogu selle kupatuse peale, et Poeet võib kaduda. Ilmselt kaobki.

Katrina aga mitte.

Ilmselt mitte.

Kuidas Katrina konfliktidega toime tuleb - ignoreerib neid nii palju, kui jaksab

Passengeril on laul. Vale suund.
Tundub nagu praegu. Tahaks tahaks tahaks, aga kuhu.
Koju, oma surnute juurde, kuigi elu ja tema on siin.
Hoolimatu.
Jah. See ma olen vahel. Kohutavalt hoolimatu. Mitte ainult tema suhtes.

Räägi minuga. Muud ma ei taha. Umbes nagu töökaaslasega, kes sai nii pahaseks minuga, et ei saanud arutada ühte asja lõpuni ja ma tundsin, et ma ei oska temaga probleemist rääkida enne, kui ta ise on algust teinud. Kirsiks tordile oli muidugi see, et tal oli sünnipäev ja ma lihtsalt ei julenud talle tervelt kolm päeva selle aja jooksul läheneda. Vat milline geniaalne idiootsus ma olen. Tööl saab lõpuks kõik korda, aga nendes teistes suhetes jääb kõik kuidagi hallollusena triivima.

Eile, ma siis ootasin õhtul tema kõnet või sõnumit või midagi. Ei tulnud. Korraga tekkis jälle see tunne, paaniline ja hirmus, et miks ta ei helista. Noh, teate küll. Ise ka ei helistanud ega saatnud sõnumit ega midagi. Ma ei oska seda.

Märsikesega peas hra R käis seletamas, et no hoia teda. Mina olin segaduses. Nagu ma alati olen. Kuidas, kui ma siin kogu aeg kardan, et ta jalutab mõne palju ilusama, targema ja võimsama naise juurde, kui mina olen. Tüüpiline. Siis nad muide teevadki seda. Rikas oleks vist see neljas omadussõna, mida tarvitada tuleb.

*
Loodan, et ta siis nüüd jälle pikaks ajaks ära ei kao. Lihtsalt ei jaksa enam üksi olla. Ei jaksa ja kõik, aga noh see omakorda sõltub minust endast.