Passengeril on laul. Vale suund.
Tundub nagu praegu. Tahaks tahaks tahaks, aga kuhu.
Koju, oma surnute juurde, kuigi elu ja tema on siin.
Hoolimatu.
Jah. See ma olen vahel. Kohutavalt hoolimatu. Mitte ainult tema suhtes.
Räägi minuga. Muud ma ei taha. Umbes nagu töökaaslasega, kes sai nii pahaseks minuga, et ei saanud arutada ühte asja lõpuni ja ma tundsin, et ma ei oska temaga probleemist rääkida enne, kui ta ise on algust teinud. Kirsiks tordile oli muidugi see, et tal oli sünnipäev ja ma lihtsalt ei julenud talle tervelt kolm päeva selle aja jooksul läheneda. Vat milline geniaalne idiootsus ma olen. Tööl saab lõpuks kõik korda, aga nendes teistes suhetes jääb kõik kuidagi hallollusena triivima.
Eile, ma siis ootasin õhtul tema kõnet või sõnumit või midagi. Ei tulnud. Korraga tekkis jälle see tunne, paaniline ja hirmus, et miks ta ei helista. Noh, teate küll. Ise ka ei helistanud ega saatnud sõnumit ega midagi. Ma ei oska seda.
Märsikesega peas hra R käis seletamas, et no hoia teda. Mina olin segaduses. Nagu ma alati olen. Kuidas, kui ma siin kogu aeg kardan, et ta jalutab mõne palju ilusama, targema ja võimsama naise juurde, kui mina olen. Tüüpiline. Siis nad muide teevadki seda. Rikas oleks vist see neljas omadussõna, mida tarvitada tuleb.
*
Loodan, et ta siis nüüd jälle pikaks ajaks ära ei kao. Lihtsalt ei jaksa enam üksi olla. Ei jaksa ja kõik, aga noh see omakorda sõltub minust endast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar