Elu ja sotsiaalsed ärid

Rubriik elu:

Peeglisse vaatamise adekvaatsus. Asjaolude sundkasvamine või kasvatamine. Libisen  hetkeks oma rollist välja. Hetkeks, kui ta mulle ütleb, et mis ma olen ja miks ma olen, nagu ma olen. Elu on keeruline, võimas ja armastatud. Elu on nagu mu lahmakad juuksed. Nagu mu isa koos naisega, hommikul kirumas taga maanteepolitseid.
Või isa naine: "Nuh, võta kiirus maha, ma maksin su trahvi just ära."
Võtabki. Terve elu on võtnud.
"See läks tervelt 49 eurot maksma."
Seepeale sõnab isa: "Ei, see läks 48 eurot maksma, ise nägin."
"No olgu, 48."
Elu on mu vennalapsed, kes küsivad, et miks tädi Katrina Võrus ei ela. Elu on head sõbrad, kellele helistada, kui selgushetkest saab pärisvalu või tunne, et jooksen peaga vastu suurt ja tugevat seina ja pole kedagi, kes mind selle eest kaitseks. Elu on.

*
Kogu aeg on tunne, et midagi jääb tegemata. Kuskil jääb käimata, keegi nägemata, kuskil olemata, midagi loomata. Ainult see kohutav mittekasvamise, mitteküpsemise, mitte laagerdunud olemise tunne on. See käib asja juurde. Mina käin sellesse.

*
Öösel ärkan selle peale üles, et vana naine seletab vihase noore mehega. Poiss ei tea, kuidas olla. Ega ma ka ei tea. Vana naine teab veel vähem. Tema koer on ohustatud, tema on ohustatud. Koer, kes tolkneb võõraste inimeste tubadesse. Mees, kes suitsetab, tunneb mingit plaanilist huvi kõikide vastu, kes teda ümbritsevad, mina, kes ma tajun tema huvi tundmist, kui ebanormaalset tähelepanu, kui pealetükkivust.

"Sa ei peaks üldse siin olema ja see koer, see koer ei tule üle minu läve."

Kuhugi ta ikka tuleb. Üle sinu läve, üle sinu hetke, kus sa oled vaba omaeneseks olemise valus või sattunud sellesse. Aga ma saan mehest aru. Ainult siis ei saa aru, kui ta naist lolliks sõimab.

*
Rubriik: sotsiaalsed ärid.

Finantsnõuandlad igasse linnaossa - makseraskustesse sattunud inimestele ja peredele. Ise eeldan, et sellegi eest võiks paluda väikest konsultatsioonitasu. See ei peaks olema riiklik vaid MTÜline tegevus.

Miks see vajalik on? Sest mitte ainult alustavale ettevõtjale ja töötule pole vaja finantskonsultatsioone. Plaanide tegemise vajadus võiks-peaks olema kõikidel inimestel.

Sellised MTÜd võiks olla eraldatud pankadest. Inimesed võiks õppida analüüsima kõiki resursse, mis neil on, ja neid kasutama hakata. Just raha tegemise võimalusi, aga samas ka muid oskusi, mis aitavad ellu jääda just sellises riigis, nagu me praegu siin elame.

*
Teistes maailmariikides praktiseeritud sotsiaalkohvikud on minu meelest üks vingemaid viise kuidas kohalikke omavahel ühendada. Mina ise unistan luulekohviku kettidest, mis võiks paikneda üle terve Euroopa. Seal võiks olla hiigelsuur raamaturiiul luuletustega. Igal õhtul või paar korda nädalas, mõistlikul ajal võiks seal mängida hääd muusikat mõni Otsa kooli või Ellerheina kooli õpilane, õpilased, taustaks luuletajatele, kes võiks olla Eesti puhul nii eesti- kui ka venekeelsed.

Luuletajad on minu jaoks suurim võimalus luua kohta ja aega.