Äraolija ja uusmaterialism

Äraolija

Maini mulle oma valu. Maini seda nii nagu sul tuleb. Maini, et selles on süüdi need vanad riided või hambaaugud või halvasti pestud nägu või midagi, millel on kindlasti veel mingisugune nimi. Lihtsusta, ütleb selle peale hää ärimees ja juht.

Ei, papa. Liiga lihtsaks ei saa miskit teha. Kui teha elu lihtsaks, siis varem või hiljem maksad oma lihtsuse eest tulist hinda. Ei ole ainult tahtmine ja ei ole ainult taevariik. Mina olen. Sina oled. Inimesed on. Tavaliselt on nad nii erinevad, et see hirmutab. Ja iga tahtmisega muutub taevariik kirjumaks ja valusamaks, aga ilusamaks ka.

Ma kogu aeg nõuan asju, mida sina mulle kunagi anda ei saa. Ei peagi saama. Aga palun maini mulle oma valu, nii nagu mina sulle mainin. Trampides oma 10 aastat vanu jalanõusid, mille oled mulle ise ostnud. Vanaema rätti hõlstitades oma pää pääl.

Lihtsusta, kulla tütar, ega minulgi on raske, ega minagi ju niisama ei saa. Lihtsusta. Armasta. Palun. Taha siia tulla. Ole siin. Ole kasulik. Ole järjekindlalt oma, ole. Muud polegi, mu väike tüteri.

Jah, ma püüan. Püüan mitte sinu hoolde jätta oma kodumaja, nagu mõni jätab oma koera vanematele ja nood vaatavad koera ja on õnnetud, et ikka veel ei tule keegi kallistama koera ega neid. Mina tulen. Miks ma ikkagi tähtis olen? Isegi siis kui olen ära?

*
Uusmaterialism. Härra Perec paneb sügavalt mõtlema asjadele, mis justkui on tähtsad. Ma ei teagi, mis asjad need täpsemalt peaks olema. Asjade lugudele meie ümber. Härra Joshua Simon aga kontseptuaalsele kunstile, mis kisub meid primitiivsesse olmeilma, mis polegi nii primitiivne. Nike´i taga on lugu, Ikea taga on lugu, kui ma nüüd Ekspressbussiga Tallinnasse sõidan, nagu see mul plaanis on, siis on ka lugu, mingi selle firma lugu. Lugudejutustajad suudavad müüa õhku ja armastust. See on niisama elementaarne ja valus kunst, kui mistahes teine kunstiliik. Aga elu, elu on siis kuskil kabinetis toodetav ja kuluv asi - olgu arvuti või hääl juhul mõni raamat, H&Mi püksid näituseks. Olgu kõik see brändide latatara, millesse võime aegajalt lõksu langeda.

Ikea ja muud toredad loomad. Doktorivorst. 500 rikkaimat Eestis. Teesid, millesse hetkeks uskuda. Mehed, kellesse hetkeks armuda. Armutu julgus jääda endaks. Unustada kõik need asjad, millele on manufaktueeritud lood taha mõeldud. Unustada isegi  Veuve Clicquot, Inc, sest see pole oluine. See on tühine. Tähtis on see, mida mina isiklikult luua saan, millesse lukku panna oma kodumaja ja Antonovka. Ahjaa... Antonovkast kirjutasin oma esimese luuletuse. 

Vesi ütleb isa, on kahjulik.

Ei ole kahjulik, kui lilli kasvatada.

Majadele on see alati kahjulik.