Heaken küll. Peaks vist kirjutama mõnele tuntud telekanalile seriaali "Nohikud" - Professor, Ajaloolane, President, Poetess, Väike Prints, IlusKolleeg - raamatupood ja kirjanikud-luuletajad. Ja ennast jälle mingi Poeedi ees lolliks teind Poetess. Jess.
Poliitik peaks ka sisse treitama. Ärimees võiks ka välja mõeldud olla. Vähemalt mingisugunegi. A see tähendab suhtlemist ja suhestumist kõigega, kõigesse. Ei, vahel on tunne, et ma ei ole mingitki pidi Poetess. Visionäär tahaks selle kõige peale olla. Fantastika, kas pole.
Professor ütleb, et sügis on käes. Loomulikult tahad inimest enda kõrvale. Midagi sooja ja ilusat. Tõsijutt. Midagi sooja ja ilusat. Seal ma siis olen ja räägin, kuidas maailmas on kohutavad inimesed. Säästumarketiinimesed või siis Poeedid. Punapäine jaapanlanna vihastab end veelgi punasemaks pärast seda, kui pean valima Võru haudade-õunade ja tema soolaleiva peo vahel, kuhu ma ei jõua. Poeet teeb näo, nagu läheks talle korda see, et ma täna ära sõidan, eile õhtul. Mina jälle olen õnnetu, et ei see lähe talle korda ega kuhugi.
Professor koperdab kodust välja Sõõrikute kohvikussse, et vaadata sassis juustega ahastuses Poetessi, kes kukub veel ja veel ja veel kord ninuli omaenda juustesse ja prillidesse, mis kukuvad ninalt sama võimekalt ja võikalt alla nagu igalt poolt mujalt.
Ajaloolane ütleb kogu selle kupatuse peale, et Poeet võib kaduda. Ilmselt kaobki.
Katrina aga mitte.
Ilmselt mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar