Paanikahood

Üldiselt on mul igasugu tundeid olnud. Igasuguste inimestega. Aga sellist paanikat, nagu mul mõnega on, et see siin võiks ju jääda, olla, igavesti, natuke kauem - kaunisti. Sellist ei ole olnud. Nüüd on. Kogu aeg hirm, et kuskilt tuleb keegi minust ilusam, targem, huvitavam, võimsam. Ja siis... Ohjah. Sellist - ja see teeb minust paanikapreilna, kes ei saa aru endast ega teistest. Ja siis tahaks aina tantsida, tantsida, tantsida, et see hirm ära läeks. Või kirjutada, kirjutada. Või püsti tõusta ja ära minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla - lihtsalt hirmust, et keegi teine võib ära minna. Ei lähe. Ei lähe. Ei lähe. Ja kui läheb, siis on siis. Praegu on praegu. Praegu on kõik hästi. Ja seda ei tohi ära unustada. Ainult natuke ikka tekib seda tunnet, et ohissand. See ongi vist pühendumus, et tahad suurest koosolemise hirmust ära minna, sest kardad, et asjad ei pruugi sinu jaoks hästi lõppeda, aga jääd, sest mingi osa sinust ütleb, et asi võib veel paremini minna, kui oled oodanud, kui ainult annad asjadele loa olla ja areneda.

(Püsisuhetepaanikahood, milliseid ma alles nüüd tundma õpin, võib-olla kirjandust tudeerides õppisin ka tundma)

Laisk Katrina läks prantsust õppima

Ma olen laisk. Päriselt ka. Tunnistan. Ma võiks kirjutada. Lugeda. Keeli õppida. Kitarri õppida. Mul kolis üksmees kitarriga sisse eksole, aga ma eriti ei viitsi. Enamasti ma magan kodus. Või siis jalutan linnas. Täna näiteks nägin mingit imelikku tüüpi Maxima juures vist täispuhutud seksnukuga, millel oli nii noh sündsuse pärast teesärk selga tõmmatud, selline hall ja imelik, mitu korda ilmselt läbi higistatud ja alt kõrvetasid välja võrksukad. Täitsa tore oli. 
Igal juhul sellel sügisel otsustasin minna natukene töökamaks. Ja läksin In Down-Towni vene keele baasil (sest kella-ajad eksole sobisid) prantsuse keelt õppima. Hirmustore kool on ja hirmuspalju noori ja ilusaid ja vähemnoori. Aga minu lemmik on minu prantsuse keele õpetajanna Tatjana - vaatab siis meie poole ja küsib, et ah, ei teagi kuidas hääldada moi? Ei teagi? Ega ma ei tea jah. Keegi eriti ei tea. Siis küsib, et aga millist häält teeb venekeelne konn? Ahh? Kuak, kuak, kuak. Sellist teebki. Moi - sellest kuakist tuleb see ua kätte saada ja välja hääldada. Ja siis ta selgitas, kuidas tuleb hääldada prantsuskeelset sõna pomme (õun) - ütles, et visake kujuteldavaid pingpongpalle suust välja või siis õunu. Nii äge on. Ainult mõnikord lähevad venekeelsed sõnad meelest. Ja siis ma susisen nagu uss, selmet öelda smeja või midagi. Nii nii äge on!

Et ainult asjad oleks vanamoodi

Mul on käsil asjalik nädal. Ses mõttes, et töö juures on nii palju inimesi. Kõigile tuli korraga meelde - et mismoodi kooliga peaks tegelema, inglise või saksa keelt õpetama. Ikka niimoodi siuh ja terve ilm on neid täis. Suurte summade ja vähemsuurte summadega. Kõik kohal ja natuke õnnelikud, natuke õnnetud. Lihtsalt. Nii see käib mõnikord või siis teisiti. Hambad teevad haiget. Meel on pisut mõru. Aga samas on kuidagi imeline ka olla.

Pühapäeval olimeTartus. Sõime üsna jubedaid ja kalleid pannukaid Creppis, mille me tagaselga tasakesti kräpiks ristisime. Üldiselt käisime ASAPi konverentsil ja üle pika aja oli mul selline tunne, et ikka hea on, kui mu tuttavate hulka kuuluvad kirjandusteadlased. Vaimutoit - on parim toit, mis hinge alla saada. Käib nagu kõikide teiste toitude manu ja teeb meele heaks.

Berk Vaher rääkis kummituslikest hologrammidest, kes kujutasid endast surnud staare. Ja selle peale nagu ei tulekski, enne kui ei näe reaalselt mingeid tegelasi kuskil ees kekslemas, et nad nagu ei peaks seal olema. Miskipärast nad on. Miskipärast ihaldavad inimesed - mitte ainult raha, vaid tõenäoliselt ka mingi metsikul endale isegi mõistmatul põhjusel vanu häid aegu tagasi. Aga vanad head ajad? Mis need on? Lisaks retrokleitidele, mis võib endale selga ajada ja millest võib uskuda, et ohkuitore on, ohkuitore on, saab jällegi teha asju ja olla asju, neid vanu pärlendavaid vanaema kleite ja eluolu.
Saab. Saab. Samas tegelikult tahaks, et asjad oleks nüüd. Mina tahaks.

Põhjus, miks mulle meeldib ja meeldis raamatupoest töötada, ongi see läbi veenide ja aju ja käte ja jalgade sibav nüüdsus. Muidugi on tore Viktor Tsoid aegaajalt kuulata või hra Freddyt või hoopistükkis minu lemmikmeest Joy Divisionist, Ian Curtist. Aga see päris päris päris - mis sisse tuleb ja rahmeldab, ei ole mitte Joy Division või Tsoi - vaid ikka see nüüdne, see, mis räägib päriselt päriselt sellest, mis meie ümber toimub. Ma ei teagi, mis ma teeks, kui keegi kutsuks mind Marilyn Monroe kontserdile - kõige hullem on see, et ma ilmselt lähekski. Ikkagi maailmakuulus staar. Või Tsoi hologrammiesinemisele. Läheks ka.

Mis see on, mis meid sunnib nii tihti vaatama mingisuguse veidra, lause haleda meelega enda
minevikku ja mõtlema, et äkki nüüd saab sinna tagasi. Kuigi viimasel ajal pole ma tegelenud tagasitahtmisega. Pole kuhugi tahta. Isegi tulevikku mitte. Kuidagi tahaks mind ümbritsevaga toime tulla. Tahaks tahaks. Ja ilmselt - ka nende tegelastega toime tulemine, keda meedia produtseerib selleks, et me oskaksime oma maailmas asju lahata (kasvõi see süürialasest poisike, kelle pilti piisavalt näidati, et tunneksime end süüdi ja halvasti) või kellest/millest meedia ei räägi. (Mu isa näiteks teatas, et alati, kui meedia räägib mingitest homodest, siis ta ei räägi normaalsetest inimestest, kellel on lapsed)

Ma tahan toime tulla nii mind ümbritsevate kui ka omaenda väiklustega.

ASAPi teine põnev seletaja tuli Charlestoni linnast Lõuna-Carolinast ja rääkis Charlestoni majatüübist, mis muide oli kokku pandud aafrika, indiaani ja euroopa pärandist. Selles kõiges oli oma ilu ja mis seal salata - ka valu, kui kogu pärandit peetakse/peeti Valge Inglasest MeesGeeniuse looduks. Aga nii ei saa ju. Ega Nathaniel R. Walker ka ei saanud, sest ta ju teadis. Koduseks teebki ühe koha - mitte see, et seal on teatud tüüpi olemine, vaid see, et see sulandub endasse kõiki sealelavaid inimesi  - see on siis, et isegi mu väike armas Võru linn, mis koosneb kohatistest vene pitsidest ja juugendlikust vanast postimajast, mis praeguseks on ehitatud imekenaks Georgi hotelliks, on kokku pandud paljudest erinevatest kultuurilistest teadmistest ja inimestest, kes tulevad oma kodukogemusega linna looma. See on ilus, see on võimas, see on meeliülendav kogemus, kui kohtuda sulandatud materjalide, rütmide, mustrite, eelnevate elukogemuste, inimeste suhtlemisharjumustega. See kõik on natuke kinni urbanistikas ja kõige ilmselgemas oskuses jälgida inimesi ja ennast. Kõike seda aga ei saa teha ainult valge mees (sel poleks mõtetki) - seda tuleb jagada - sest kohakogemus seisneb selle koha jagamisoskuses, mis ilmselt tuleb mõnel paremini välja kui teisel.

*
Ahjaa - mu esimene venekeelne prantsuse keele loeng oli tore. Sain teada (seda, mida ma juba ammu teadsin), et gai tähendab lisaks lõbusale ka geid. Ja õpetajal oli sellest piinlik rääkida, teatas veel, et kui on lõbus olla, siis ei ole mõistlik seda sõna kasutada, selleks on teised. Muidu mõeldakse, et oledki - gei.

Luuletused valust

*

Selga terroriseerib valu
vanaema ütles kunagi
et see ongi naistele antud
muu võetakse neilt
laenuks ja ära
igapäevaselt

aga valu on päriseks

et kui kuupuhastuse
spasmid viivad
kõrgendatud hetkedel
oksendamiseni

kuskilt kaugelt
tuleb tema
venekeelne kõne
meelde

sellest, et see ongi
mulle, naisele
antud
et leppigu ma sellega.

*
Meie keha pole pooltki
nii ilus kui ta on
kellegi käte vahel
ja kellegi sõlmilistes
kaelavagudes

pühaduseteotusena.

Meie keha on üksildane
hunt, kes kohtudes
teise kehaga
saab natuke rohkem
oma kaduvusest
või mõttest teada

aga mitte aru.

Meie keha on
tunne, et tahan kuuluda
(kõlagu see halvasti
nii mu enda
kui ka mu ema
mõttes)
sinu juurde

nii nagu riisikad
kuuse või kase juurde
spetsiifilise lõhna
ja tekstuuriga
kõik teavad
kust meid otsida

koos.

*
Mu mensiverd ja okset
katsudes
said dinosaurustega
elukarussellis kokku

alateadlik hirm
ärasöömise ja ärasuremise
ees säilis
nagu mõnikord
säilib minus
hirm luuletajate ja kirjanike ees

kes justkui teaksid
mis tähendab
elada kasimata elutoas
või heinamaal

teaksid oma
olemuslikult  küsimärgilisi
rolle ja nendest
möödamängimisi

sõnastades kirglikult
ja tasa tasa elu

nii et mul tekib
tahtmine
lausa trots
mitteteada

Surmatunnetus

Surelikkus on kogu aeg olnud minu olemises. Kuigi ma ei mäleta, millal mina omaenda surma tajusin. Ma ilmselt hingasin kodus juba üsna varakult sisse - surmahirmu. Ses mõttes, ma teadsin, et inimesed surevad või kaovad või ei kipu nad tagasi tulema pikalt või igaveseks juba tollest hetkest saadik, kui mu ema oli haige. Surmahaige. Algul oli see teadvustamatu olukord, lihtsalt midagi, mis juhtus iga päev. Ilmselt ma isegi ei mõelnud. Sellele on väga raske mõelda enne sõnade sissekeerdumist ajju ehk siis sõnastusoskust, tõenäoliselt noil esimesil aastail oli see venekeelne kõne, mis mind kasvatas. Lihtsalt ei sõnastanud vaikuses surma, suremist, surevat. Lihtsalt ühel hetkel ma teadsin, et ema ei tule enam tagasi, et vanaema on väga õnnetu, et me olemegi nüüd päriselt kahekesti jäänud. Minul ei olnud hirmus. Mul oli vägev vanaema. Palju vägevam, kui ta arvas end olevat. Mina lihtsalt leppisin paratamatusega, et ema ei ole ega tule tagasi.

Mäletan veidrat liivakastivestlust naabritüdrukuga, kes teatas, et ainult vanad inimesed surevad. Et kui tema vanaema ära sureb, siis ta kolib vanaema tuppa elama. Seda oli nii võõrastav ja ehk isegi õõvastav kuulda. Mina küsisin, aga mis siis juhtub, kui sina ise sured enne vanaema. Sõbranna arvas, et seda ei saa juhtuda, et ta on selleks liiga noor. Mina hammustasin huulde. Sai küll. Minul suri ema, kes oli ilmselgelt vanaemast noorem, enne vanaema. Miskipärast tahtsin ma sõbrannale jätta tema õiguse. Miskipärast tahtsin seda egoistlikku tean-maailmast-kõike-hoiakut toetada. Lihtsalt sellepärast, et minu olukord oli selleks liiga keeruline, et seda minust tol hetkel poolteist aastat nooremale, vist kuuesele sõbrannale selgitada. Inimesed surevad. Haigused käivad - küsimata rassi, vanuse, soo, majandusliku heaolu või milleiganes kohta ühtki sõna, ühtki küsimust. Ja surm võib vabalt neile järele tulla. 

Oma surma ei ole ma kartnud. Mis seal ikka karta. Kaod ära ja kõik. Teiste surmaga on hirmsamad lood. Nendega kaob tükike mind ennast ära. See on kuidagi hirmsam. Emaga kadus. Vanaemaga kadus. Seda on hirmus raske taasluua - seda äsjasündinud Katrinat, kellel oli kellegi silmis suurem tähendus, kui kellelgi-millelgi teisel. Seda ei saanud ma ka oma naabritüdrukule seletada - surmal on oma vabastav printsiip. Ta annab haigusele minekuvõimaluse, elule olemisvõimaluse, aga ta võtab ära potentsiaalse inimese, kes võib-olla teadis mind ja minu nõrkusi ja minu tugevusi - minu erinevaid tujusid.

Kallile räägin kogu aeg, et ega enne ei tea, kes oled, kuni oled olnud mõnes olukorras. Ega enne ei saagi teada, kuni oled seal - surmaga koos, temaga silmitsi.

Bukowski maailmas

Mõnikord on tunne, nagu elakski ma Bukowski eelmainitud maailmas. Eel, mitte järel või veel kuidagi. Vaid eel. Ses mõttes - nagu oleks valus ja ei oleks ka. Eile käisime seksikomöödiat vaatamas. Seksi oli vähem kui tragöödiat-komöödiat kokku. Ja ometi on selles midagi veidralt traagilist, kui naine peab lapse saamiseks mehe nutma ajama, kui mees peab naise armastamiseks veel ühe naise juurde võtma, kui mees kallistamise saamiseks peab naise magama panema, kui armastust otsiv kuulmishäirega tüdruk tunneb, et tema iguaanist lemmikloom on põhjus, miks teda ükski mees ei ihalda.

Elu ühesõnaga.

Mitte et mina ei oleks arvanud tükk aega, et ju ma siis olen mingi igiliikur emotsioonitu ja prentsioonitu, mis puudutab isiklikke suhteid. Naljakas on see, et kui need lõpuks tekivad, siis - tundub kõik muu kuidagi mittemidagiütlev. Tegelikult ei peaks ju. Kirjutamist või lugemist või mõtlemist lõpetama, aga nii tahaks. Lihtsalt. Mugav on nii. Samas keerdub kuskilt seest välja see sabaga olend, kes kõrvutab mu üksindust enda juuresoleku ja narratiivsusega printsessidest, kes leiavad printsid. Keegi pole kirjutanud seda, kuidas printsessid koristavad ja süüa teevad. Mina teen. Mina olen. Aga mitte üksi. Ikka kaksi. Täiesti kõikvõimalikul haaraval moel.

Selgineval moel, seletaval moel.

Samas, mida rohkem ma köögis ringi jooksen, seda rohkem tuleb seletamist ja õiendamist ja vastutamist - kõvade avokaadode ja karrise salati pärast. Elu on. Ühesõnaga. Tore on ka see, et mida vanemaks ma muutun seda vähemsolvuvamaks, aga ikka mingi irrutava üksindustundega - lõhun ennast uuesti oma kunagisest minast lahti. Mõtlen, et kas tõesti see tüdruk seal raamatupoes olen mina, et kas see oligi see, mida ma tahtsin kümme aastat, viisteist aastat, kakskümmend aastat tagasi. Ja see küsimus püsib endiselt mu meeltes kinni.

Kohtusin ühe huvitava mehega, kes vaatas mu sünnikuupäeva veidra tundega, et mul on mingisugused omadused. Ma ausalt öeldes ei oska arvatagi, et mul neid on. Julgus, vaprus, otsekohesus, meeskonnatööoskus, hoolivus. Nad on kõik nagu natuke väljaarenemata oskused kohtuda millegagi, millel on suutlikkus muuta ümbritsevat. Seda ei saa bukowskilikuks maailmaks nimetada. See pole seda kohe mitte. See on julgete ja hoolivate inimeste maailm, kes sattudes selle vana ja koristamatu mehe juurde ehmatavad ära. Võib-olla ehmatan ka mina? Ehmatavad koristama, ummistustest lahti saama, nõusid pesema. Ainult, et nad unustavad ära. See on Bukowski loomulik keskkond. Ta tunneb end ebamugavalt, kui see temalt ära irrutada.

Mis on minu loomulik keskkond?

Mis on minu pügamata muru, kuhu võivad jooksma tulla sisalikud ja siilid? Kasvama hakata sellised ilueedid, kes mujal kasvada ei julge? Mis on minu metsikus, lisaks sellele muule, millest rääkida ei passi. Tjah. Olen ma siis tõesti printsess, kes leidis endale printsi, ja tegelikult muud ta ei tahtnudki. Oeh. 

Hea on olla inimene, ilmselgelt, aga veel parem on olla eesmärgikindel inimene

Mõningatel asjaoludel tulevad ilmsiks iseäralikkused, millest polnud varem otsekui teadlikki, ei saanudki muide teadlik olla. Elu lahendab küsimusi ja tekitab neid juurde. Paneb olukorda ja lükkab olukordadest välja. Sügisel ootab mind venekeelne prantsuse keele õpe - natuke kardan, natuke noh, peab, mis teha, peab. Ses mõttes, et ma olen püüdnud seda keelt õppida viimased 6 aastat. Nigeeria ja Aafrika, eksole. Ma tahan sinna tagasi minna. Tahan sulaselget prantsust osata, pluss veel araabiat. Ma ei tea, kuidas ma sellega toime tulen või üldse. Peab tulema. Peab. Peab.