Kondiklibu jõesea ja marmosetiga

On imelisi asju, mida meile ikka meeldib öelda. Oma naistele, oma kassidele, oma koertele, kõikidele-kõikidele-kõikidele. Ole paksem! Ole peenem! Ole! Ole! Nagu oleks see mõni härjavõitlus või midagi. Aga näe, ei ole! Elu on kõikide viperuste ja väiksemate viperuste saatel - saame korraga teada, et ei olee! Oled nii, nagu oled. Paks, peenike, hullumeelselt tark, totakalt ninatark, enesekeskne, teistekeskne - vahet ju tegelikult pole.
Kui woolfikad jagasid õnnetut Kate Winsleti, kelle näiteringijuht oli öelnud talle, et jah, ta võib mängida kõiki pakse tüdrukuid ja sellega ongi tema anne saavutanud oma tõelise maksimumi, siis ta ei jätnud jonni. Mõnikord on nii, et me oleme oma vanemate meelest paksud, lühikesed, inetud - aga enda meelest - noh, meil tegelikult pole probleemi, see ei huvita meid. Mina olen kõhn, veider tüdruk või siis nüüd tuleks juba öelda Naine. Ilma igasuguste keskmiste ja vähemkeskmiste sõnadeta.  Ja ma hakkan sellega alles nüüd kuidagi sina peale saama. Ainus, millega on mul natuke raske sina peale saada on minu raamatud, neid on nii palju ja kõiki tahaks korraga lugeda. Kõige sisse minna ja jääda. Samas jälle tahaks jalutada. Metsikult. Üksi ja kaksi ja igatepidi ja moodi. Näha.
Eelmisel nädalal käisime jõesigu kaemas. Nii nunnud olid, et süda jättis lööke vahele. Elukaaslasele meeldisid aga marmosettahvid, kelle nunnusus minu jaoks küll nüüd midagi sellist polnud, et tahaks omada seda looma. Ta polnud üldse nii efektne, nagu jõesiga oma oranžika selja ja kummalise sõjamaalingulise näoga, millesse on pandud teatud väärikust, mida leiab nii harva nii inimestes kui ka loomades. Nad muide kaklevad isegi leoparditega, et kaitsta jõepõrsaid. Nigeeriast pärit uhked ja väga nunnud loomad. Aga pärast seda, kui me koju tulime ja ma juutuubitasin marmosette, siis hakkas mul päriselt paha. Inimestest, ahvidest, lemmikloomandusest üldse. Efektne jõesiga ja mina keset Tallinna tänavat või siis Lagost ei kõlanud minu peas sugugi mitte enam nii ilusasti. Esiteks - ma ei oskaks tollele õnnetule efektsele loomale sellist niiskust ja liiva igal aastaajal pakkuda, nagu tal oma kodukandis Nigeri kaldal pakutakse. Teiseks aga ei saaks ma endale kunagi lubada jõepõrsaks muutumist, et tal oleks parem minuga suhelda ja suhestuda. Jah, mõned oranžid riided on mul kapis ja kui ei ole, siis tekitan, aga see päris päris jõekuldi haaremisse kuulumine või jõepõrsa tegemine jõeemisele või kasvõi jõesealik suhestumine teise jõeseaga - oleks tal vägagi olematu.
Marmosettidest oli eraldi saadegi tehtud. See, kuidas inimesed sõna otseses mõttes varastasid emalt imiku - kolmepäevase. Ja pidasid seda täiesti normaalseks tegevuseks. Nii nagu polekski midagi juhtunud. Ohjah. Mis tunne oleks lugupeetud nooremal, kui keegi tuleks ja võtaks tema äsjasündinu temalt ära. Ma saan aru, et arvatakse, et loomadel pole tundeid. Ja mida varem lahutada emast pisike, seda kindlamalt on ta kellegi teise poju/tüteri. Aga selles pole ju küsimus! Ebakindlushood seoses varase ema lahkumisega ei lakka kunagi olemast. Nad tekivad ja kaovad - tekitavad mõistlikke ja vähemmõistlikke olukordi. Neil on oma triksterlik viis - varem või hiljem väga kõvasti maksma minna.

Asjalikust korduvkasutuseni

Ma ei olegi pikka aega endale lõplikult selgeks teha suutnud, et mida tähendab töö tegemine ja asjalik olemine. Ausalt öeldes pole viitsind. Kuigi mida vanemaks ma saan, seda kindlamalt tuleb tegelda oma hambumuse, sinikate ja raamatutega, mis ma viimastel aastatel endale koju olen suures usus ja armastuses kokku ostnud. Keegi peab ju. Inglise keel. Prantsuse keel. Vene keel. Hispaania keel. Saksa keel. Kõik tuleb ära võtta. Riiulitelt. Inimestelt. Igalt poolt. Praegu ootab lugemist Maya Angelou ja Dovlatov. Üks inglise, teine vene keeli.

Vanatädi sai muide täitsa kõhukatarri aprillikuu Plugist, küsis, et kas ma sellist asja lugedes ei karda tapetud saada või? See on ju hirmus hirmus hirmus asi, mida lugeda. Ja ma vist natuke ei teagi. Kui inimesel on kodus Solžinitsen ja ta arvab tolle "Arhipelaagi" liigkriitiliseks raamatuks olevat, mis võib lugedes lüüa paigast liiga palju erinevaid asju, siis... Nojah. Mina nii ei arva. Minu meelest peab ikka asjadest rääkima - ausalt. Ehkki miskipärast tuleb ausalt asjadest rääkimise juures mulle ikka meelde mõni manipuleeriv ja vihaselt jalgu trampiv puberteediealine Katrina või siis vanatädi, kes tahab, et talle pöörataks tähelepanu. Iseenesest pole see viimane ju kõige hullem asi maailmas - tähelepanu ma mõtlen. Aga kui ausalt rääkimine on lolluse rääkimine, et ütlen, mida tunnen ja sülg suhu toob ja olen loll nagu lauajalg ja ei tahagi areneda ega maailma enda ümber mõista, vaid puistan omaenda nõudmisi/tahtmisi peale, siis... Jah... Jõudu! Armastust! Ja mida kõike veel sellel - lolluse teel! Ja ilmselt teiste puhul - kannatust.

Meil lõppes 30Rock otsa ja natuke kurb on. Mina tahan ägedaid-töökaid-põnevaid naisi näha ja nüüd neid nagu enam ei olegi. Kuigi me vist leidsimegi Amy Poelheri mängitud Leslie Knope´i - kes oma idealismuses meenutab mulle siiski mõnikord lolle, kes rohkem puistavad oma teadmatust, kui mõtestavad oma tegevust. Eesmärk - augu pargiks tegemine on olulisem kui ilmselge auk keset linna. Auguga tuleks midagi ette võtta, mitte augu pargiks tegemisega. Ja võib-olla tuleks ka ülidemokraatiale vastu hakata ja mõelda ratsionaalselt, et mida teha auguga. Kuidas representeerida auku uuel moel? Kuidas läheneda ilmselgele probleemile õige nurga alt? Mõnikord ei näe keegi palki, auku, näljaseid lapsi, korduvkasutuses hirmu omaenda nina all. Mõnikord aga - ei olegi muud kui palgid, augud, näljased lapsed, korduvkasutuses hirmud, millega inimesed ainuüksi tegelevadki.

Luuletusi

Alice Kask "Nimetu"

*
Millise meeletu kiirusega
võib langeda
raudtrepil katki
ja kõige soojema inimese
sülle

Millise hirmu ja rõõmuga
avastada, et käia
on veel nii palju radu

Millise tanksaapaliku
löögiga allpool vööd
võib vabariikluse
üksindust rünnata

mis ei tunnista seksuaalsust
ega surma ega
vahel ka vastutust

ainult piirid ta ees
ainult hirm
millesse mahub

üksainus veri
kartulid ja
vaikne viha
feisbuki veergudel

*
viha ei oska me
kellelegi laenutada
mõnele vaiksele viivulegi
ära anda

vahutame ja viskame kinda
teades vaid enese
väikest hinda

seda ei taha
too on ju paha

Mõnikord katel ja mõnikord pada
ajab me süda ja endal
peaks olema paha
vahutame ja viskame kinda
tundmata kellegi teise hinda

*
hommikustesse uudistesse
puistatakse
kolmelapselisi süüria perekondi

tunne on nagu
räägitaks tõuloomadest
oskab inglise keelt
inseneriharidusega
ei kanna hajibi
mõistab hukka
polügaamia
pidas Süürias poodi

minul on piinlik
miskipärast

Kui kohata Kunsti-Allahi, siis...

Täiuslik mees ja tolm

Natuke mitme otsaga värk - see inimeseks olemine. Minu meelest. Ojasoo asja ei julge kommenteerida. Natuke ehmatab ära. Täna käisime luulemasinat vaatamas. Haljak on oma intensiivsuses ja lugudes, mis lõikuvad kõige taha, mida me teame ja mida ei. Jürgen Rooste ja Sveta. Vootele Ruusmaa ja tema muusika, laulud lauludeks. Trapeež pagulastest ja austritest. Künnap oma kõmiseva häälega maamajast, mille katusel kõrgusid taeva poole kukeseened. Või nimest lihaks saav luuletus Maarja Kangrol.

*
pärast minuga kohtumist
võttis ta kiiresti
kaalust alla

nägin iga päev
aina lähemale
tungivaid
silmi

kerest
välja kasvavaid
imelisi roideid
millel võis
pilli mängida

ja nõnda me
kahekesti
mu nälginud
täiuslik mees
ja mina

mängisime
peitust ja pilli

*

kardad tolmu ja astmat?

Mu kallis

minu elu ongi

üks tolm (ja astma) 

isegi mitte kollane 

või igatsev

nagu kunagi ühes

loengus

ühe mehega

kes oli 

kõige kurvem mees

keda tean

ja tema tolm

ja tema tunnid

olid täis 

Pronkssõdurit

ja küsimust

et miks nii läks

Selga panemata

Viimasel ajal olen püüdnud täitsa omaette olla. Kusjuures see on täiesti võimalik, kui on olemas inimene, kellega saab koos olla. Siis tekibki selline päris minu isiklik oma nurk-võrk. Natuke valus on ainult ja ma ei ole veel endale selgeks teinud, et mis täpselt ja miks. Ma lihtsalt tajun mingit tugevamat survet, kuskilt altpoolt, ülespoole. 

*

midagi selga panemata

olen unustanud kõik

oma selga

fantaasiarikkad oletused

sellest, kes ma olen

nonde teiste jaoks

fantaasiarikkad hirmud

sellest, kuidas nad

mind hävitavad

kui ma pole

see, kes ma pole

*

Sessualne Katrina abielust

Teate küll, kuidas need asjad käivad. Lobised paar tundi natuke mõttetut juttu teemal - elu. Ja siis korraga küsib uus tuttav (tõenäoliselt kahekümnendates noor), et mis sina arvad abielust. See on põnev asi, millest rääkida suvalise naisterahvaga, kellel ei ole just palju ettekujutust abielust. Ma pole sellest kunagi midagi arvanud. Kui ma olin kolmandas klassis ja kaheksa-aastane, tahtsin ma abielluda ja kolm last sünnitada ja elada ühes majas meie kooli kõige ilusama tüdrukuga, kellel olid pikad blondid juuksed ja toredad vanemad. Ma lihtsalt pidasin seda toredaks võimaluseks, kuidas perekond ei tähendaks ainult meest ja mind ja kolme last - vaid veel kedagi väljaspool mind ja meest ja kolme last. Päriselus - see ongi tavaliselt mees ja laps ja siis kogu see ülejäänud suguvõsa, kes peaks-võiks-ilmselt-isegi-tunnevad mingit huvi maimu vastu.
Aga jah. Mina vaatasin noormeest enda vastas ja küsisin, et miks ta minult selliseid küsimusi küsib, et kas ta soovibki minuga abielluda. Loomulikult ta ei soovinud. See oli tema meelest minu provokatiivne sidumine tema kaaslastega. Aga kuna sellega viimasel ajal nii paljud tegelevad - üsna avalikult ja arvamuslikult, siis võib öelda, et noorsandi arvamine ei huvitanud mind selles osas kohe üldse mitte. See oli abielu ja lastesaamise vastu. Nojah - eks ma isegi olen selles seisus olnud, et abielu ja lapsi - eeei. Mis ei? Mis jaa? Mul ei olnud tol hetkel elukaaslastki - tõenäoliselt oli mul mingi järjekordne armumine poole peal! Abielu - ei! Keda see huvitanuks, kui ma oleks seda tervele ilmale kuulutanud. Heh? Äärmisel juhul mu õnnetut-mõnikord-isegi ontlikku isa.
Üldiselt - ja ma ütlen seda täiesti kõigutamatult - see puudutab laste saamist ja abielu ja tööl käimist ja meikimist ja mittemeikimist ja jumalteabveelmis tegelikult väga isiklikke toiminguid. Ma ei arva, et ükski maailmavaade, usulahk, ühiskondlik suhtumine jne jne kunagi üldse saab meile selgeks teha, mismoodi MEIE ise elama peame. Olgu see Ekre või olgu see mistahes muu asi. Inimesed ise otsustavad palju nad sünnitavad või kasvatavad lapsi või ei sünnita või ei kasvata oma lapsi. Inimesed ise otsustavad, kellega nad koos elavad ja kellega mitte, ja enamasti ka, kas nad abielluvad või mitte. Lihtsalt. Ilma igasuguse kriitikata. Konkreetselt. Ja naljakas on see, et mulle ei lähegi see korda, mida keegi arvab abielust. Seni kuni ta pole minu jaoks see tähtis inimene. See, kellega ma tahan olla koos kogu aeg või kujutan end olevat koos kogu aeg, pole nendel asjadel tähtsust.
Ja ainus inimene, kelle arvamus loeb, lebab praegu mu voodis kõrges palavikus ja teatab mulle iga mõne aja tagant, et hirmsasti tahaks Liz Lemonit ja 30 Rocki kaeda. Liz on minu moodi nirginäoga prillikandja, kellele meeldivad jampslikult lollakad ja täiesti saamatud mehed (või vähemasti ta satub kogu aeg nende otsa), ja kellel on hämmastavalt imearmas ja hullumeelne meesülemus, kellega ta on kogemata isegi abiellunud. Teate küll, kui teil on seljas valged tenniseriided ja peas on teil  malaariavõrk ja te hoiate tasakaalu pärast, sest laulatus toimub liivasel ilusal rannal, oma meesülemusel käest kinni ja ta on teid tegelikult kaasa kutsunud kui oma isameest (või siis isaneiut), siis võib seda teiegagi juhtuda. Teate. Teate. Ja siis muidugi lahutanud, sest see õnnetu ülemus kannatab Lizis välja ainult tolle kasvatamist ja õpetamist EDUKAKS inimeseks. Ja talle meeldivad tegelikult väga uhked ja julged ja ilusad naised.
Aga jah. Abiellumine.  Umbes nagu mingid teooriad abiellumise või mitteabiellumise, lapsesaamise või mittelapsesaamise kohta. Lõpptulemus on ikkagi see, et inimesed ise otsustavad, mismoodi neil lihtsam on. Mõnikord on lihtne üksi olla, teinekord on päris raske eemal olla inimesest, kellega oled äsja tutvunud. Ongi raske. Hoomamatult ja lollakalt. Ma isegi imestan selle üle - et kui kiiresti see käib - see mõistmine, et kellegi puudumine hommikusöögil, voodis või lihtsalt kaisutuses võib tekitada nii palju ebamugavust, hirmu, ahastust. Just nimelt hirmu ja ahastust - see kellestki ilmajäämise oht võib vahel olla nii tugev, et see sunnib haarama kinni ükskõik millest. Ja siis seisad keset oma tuba - vaatad lakke ja korrutad, et oled iseseisev naine, et tead, mida elult tahad, et kõik on korras, et ta tuleb, et ta ei ole haiglas, et ta ei ole kellegi teise juures. Ja siis - tungivad sealt seest need emotsioonid, mille olemasolust polnud sa ehk teadlikki - tungivad esile ja muutuvad aina teadvustatumaks. Jah - ma usun, et kui üheaastase tüdruku ema viiakse viieks kuuks haiglasse rinnavähiravile, siis see mõjutab teda. Või kui kolmeaastane näeb ema keha lagunemas elutoas - siis see mõjutab teda. Mõjutab teistes suhetes. Mõjutab ja hirmutab. ja ma usun, et abielu, lapsed ja kogu see muu jura, millest räägitakse pro või contra ei oma mingit tähendust, et nad hakkavad olema kuskil mujal, et nad hakkavad mõjuma kuskil mujal - nii nagu ibuprofeen mõjub mõnikord hoopis teistmoodi. Päriselt. Ja mina meenutan Lizi.